“Ületatavalt ületamatu ehk tere tulemast Kräsulile!” 15.07.13

Häbiväärne on tõdeda, aga pean tunnistama, et esmakordselt on juhtunud selline asi, et ma olen ennast töölt, pea nädalaks, iga päev, pool tundi varem ära palunud. Minu õnneks on mul väga arusaaja tööandja ja nii ma siis saan enne tipptundi linnast läbi kapates Püünsisse. Jõuan selliselt kenasti kl 18 vette ja siis võib alata, vastavalt tuulele, kas siis mõnnatamine või siis vähem mõnnatamine.
Mulle kuidagi tundub, et ma selle suve raiskan jälle kihutamisele ja mitte õppimisele, sest nii kuramuse hea on edasi tagasi seilata.
Aga ma ei mängi igaks juhuks veel ennustajat, sest kuskil silme ees vilgub siiski ka gybe selgeks saamine. Ma veel pole kindel, kas see peaks olema non-planing või planing carve gybe. Aga eks see selgub jooksvalt tegevuste käigus.
Et siis see õhtu- jaa, täiesti toredalt mõnus. Vajasin veidi asendi kohendamist ja poomi liigutamist üles alla cm võrra, aga no ütlemata hea. Kohe selliselt, et kui jälle nende va toodriteni jõudsin, siis tuli lihtsalt pähe mõte, et no kaua siis võib seda ületamatut piiri siin imetleda?
Kimasin siiski uuesti madalasse tagasi ja leppisin oma kaaslasega kokku, et ta turvab mind, kui ma seal ukerdama peaksin hakkama ja nii ma siis võtsin hoo sisse ja põrutasin sellest nähtamatust piirist üle. Jah, ma hõiskasin seal kõva häälega rõõmu pärast, sest üks takistus siin ilmas sai jälle ületatud.
Miski imeloom elab seal toodrite vahel, kes sööb ära vajaliku tuule ja tekitab laineid, mida ma seal eemal mujal ei kohanud. Ja no mine või metsa seenele, aga see ei ole küll see hetk, et selle tulemusena sisse kukkuda nii, et loots sust üle saaks sõita. Õnneks ma ei kukkunud!
No punnitasin toodrite alalt välja ja kündsin Kräsulini ära. Täitsa sõidetav meri oli, vähemalt selle tuulesuuna ja tugevusega. Kuigi peab ütlema, et see vasak halss ei tahtnud mul millegi pärast hästi õnnestuda.
Tegin väikese puhkuse jalad põhjas ja võtsin hoogu tagasi saamiseks. Kuidagi hirm kaugel tundub Püünsi, kuigi ega ma täpselt ei teagi, mis see vahemaa on. Aga mida peab ütlema, on see, et see va parem halss oli oi kui hea mekiga ja Püünsi tuli kätte poole kiiremini, kui ennist Kräsuli.
Ma ajan kõik oma viimaste päevade sõiduotsused laua kaela, sest ma ei tea mis see on, aga mulle on juurde lisandunud selline asi nagu enesekindlus. Ma pole varemalt väga märganud, et ma sellega oleksin saanud hiilata, aga nüüd on juba laua teisel kasutuskorral, pähe tikkunud erinevaid mõtteid ja asju, mida ma varemalt poleks tahtnud proovida.
Seega, naerge ennast või ribadeks, aga uue lauaga on tulnud minu sõiduoskustesse märgatav areng. Ja võimalik, et ühe tuttava poolt öeldud sõnad” Et nii hea laud, et sõidab ise” võib olla täielikult tõde :). Kuigi jah, eks mingi osa saab panna laua ja purje vahelise lüli kraesse kah.
Ühest juhtumist pean ka rääkima, no sellisest, mille üle ma väga uhkust ei tunne ja palun osalejalt vabandust, aga toimingu tegemise hetkel keesid mul emotsioonid üle pea. Seda siis momendil, kui ma sain just kenasti pöörde tehtud, sõidu asendi sisse ja glissama. Üks surfar oli must just sekund enne neid toiminguid mööda kihutanud, mille järel ta paarkümmend meetrit eespool otsustas hakata gybe tegema ja sisse kukkus. Noh, kui ma oleksin kõva sell olnud, siis ma oleksin talle risti kümnesse kihutanud, aga mul oli kahju iseendast ja asjadest ja seega ma olin sunnitud purje lihtsalt vette viskama, et vältida kokkupõrget. Ja seekord olin ma tõesti ebaviisakas, sest ma ütlesin talle, et türbel küll, miks sa ei vaata, kus kohas sa manöövreid tegema hakkad.
Ma ei tea, mida kirjutamata surfiseadus sellise asja kohta ütleb, aga mina püüan alati lähtuda sellest, et ma ei hakkaks tegema pöördeid või mingeid muid asju kellegi lähedal sõitja sõidutrajektoori peal, kui ma tean, et ma võin sisse kukkuda. Võimalik, et ma olen enda jaoks liiga kõrged sõidureeglid kasutusele võtnud ja selliseid ei olegi olemas, aga no krt, silmad võiksid vähemalt lahti olla. Võimalik, et ma olen ka õpetust saanud sellest ühest korrast, kui ise võistluste ajal sõitjatele jalgu jäin.
Noorhärra vabandas ja vabandused said vastu võetud, aga tegu, kui selline, oli juba tehtud!
No kõik lõppes siiski õnnelikult ja ma loodan, et see härrasmees ka midagi sellest kõrva taha pani.
Mingil momendil ma väsisin ära ja mu peod olid poomi hoidmisest täitsa valusad ja siis ma otsustasin kaldale ära minna. Enne seda ma muidugi sõitsin veel mõned korrad üle lootsi tee, sest sõbranna Katsile oli vaja öelda, et ma lähen veest välja. Leidsin ta teiselt poolt lootsi sadamat üles, kus ta just parasjagu purje veest sikutas ja tagasi suunda võtmas oli. Ja siis ma lahkusin, et mitte teha veel seda ühte viimast triipu, peale mida ei jaksa enam midagi teha.
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: 8-11m
Varustus: 5,0m2, 100l
Aeg:2,5 h