“Unelm või tõelisus?” 04.09.2009

Taas kord Margitiga mere ääres mehkeldamas. Ja kus siis mujal , kui ikka võrratus Püünsi ookeanis :).
Et olime tema kamade kokkuvoltimise koolituse edukalt läbinud, siis saime need kenasti kokku ja kiirelt merele. Meri kubises tuldpurskavatest lohedest ja neid mõrvata püüdvatest rüütlitest, lisaks mõned meie tüüpi purjelaudurid, kellel küljes õppesõidusilt.
Tegelikult oli väljas ääretult kaunis päikeseline ilm ja puhus mõnusalt kena lõuna tuul, mis tegi küll sõidutrajektoori lühikeseks, kuid pakkus palju naudingut.
Paar tundi möödusid Margitile kaldalt starti ja õiget sõidusuunakurssi õpetades. Mingil hetkel ta arvas , et ta varustusega on kõik korrast ära, sest puri oli temaga pahuksis, peksis käes ja olevat teinud muid mitte õigeid asju. Võtsin siis tema asjad, sest mõtlesin, et äkki paningi rigades millegiga puusse. Sain ise kenasti lauale ja paar meetrit hiljem rippusin trapetsis ja glisseerisin. Minu vähene kogemustepagas ütles mulle, et selle varustusega on kõik täiesti korras, jalaaasad ainult puudusid, ei muud. Puri töötas väga hästi ja isegi trapetsiotsad olid väga õiges kohas. Nii ma siis Mannile ütlesingi ja ka seda, et sõidan veidi tema taga tema trajektooril, et siis näha, mis värk on. Ausalt öeldes sain suht kiirelt aru, et ta tegeleb nii karmilt üles tuulde sõitmisega, et ma ei saanud sedasi sõites enam isegi hakkama. Nii saime siis asjaoludele jälile ja asusime parandustöid tegema. Lisaks harjutasin oma olematut veestardioskust.
Suutsin üles leida ka maja suuruse kivi, mille otsa ma siis korralikult käna panin. Mingi ime läbi jäi uim täitsa terveks ja sain rõõmsalt edasi kihutada. Mingil hetkel hakkas päike vaikselt merre vajuma ja nii otsustasime, et on aeg lahkuda. Nagu ikka ei saa kuidagi pidama ja et olin pikalt unistanud päevast, millal saan täiel kiirusel päikeseloojangusse glissata, siis ei suutnud kuidagi veest välja minna. Oli minu unistuste õhtu – piisavalt tuult, suur päikese ketas merre vajumas ja võimalus kihutada otse loojangusse. Ütlesin Mannile, et teeme ühe otsa veel ja läheme siis ära. Ta oli rõõmsalt nõus, kuid, et tema kiirus oli 2 korda aeglasem kui mul, siis jõudsin selle aja jooksul teha 2 otsa. Loomulikult suutsin ennem lõppu ka ühe korraliku katapuldi teha ja seda seetõttu, et paremal halsil sõites ei saanud kuidagi jalga tagumisse aasa ja nii õnnestus kiiruse pealt kaotada tasakaal ja kogu kupatusega vette käia. No oli selge, et on aeg minema hakata, enne, kui veel miskit juhtub. Igal juhul oli vapustav sõiduõhtu ja ausõna surfikamadega on ka võimalik väga edukalt romantikat teha.
Ahjaa, miskit meenus veel. Tegelesin seal ka “Päästke Willy” operatsiooniga. Nimelt oli üks lohelaudur oma laua ära kaotanud merele ja ma käisin seda päästmas. Sain kenasti hakkama. 🙂
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: ca 7m/sek
Laud, puri: SBKT 122l, GP 5,0m2
Aeg: 2h