Ma pole veel sellest kõigest üles ärganud või siiski olen, aga peaksin ennast näpistama, et olla kindel, see olen mina täiesti reaalselt, just siin!
Ma olen tegelikult uhkusest pikali kukkumas, sest mitte iga päev ei juhtu seda, et palutakse appi organiseerima Maailma Meistrivõistluseid! Uhh, sain selle nüüd lõpuks üle huulte! Ma olin põnevil ja valmis abistama nii, kuidas oskasin. Aga ega ma väga ju ei osanudki, sest puudub kogemus. Igal juhul arvati, et ma saan hakkama ja see on hea tunne. Mul olid väikesed ülesanded ehk ma pidin lihtsalt ilus olemise kõrvalt toimetama WISSA fb ürituse lehte, käima peakorraldajaga Haapsalus asju üle vaatamas ja otsima sponsoreid, kes üritusele õla alla paneksid. Mitte kõik ei olnud kerged ülesanded ja kõige raskemaks osutus sponsorite leidmine. Kõik üle jäänud tegevused olid selle kõrval kökimöki! Eks need, kes sellega kokku puutunud, teavad, mis see endast kujutab. Kogu organiseerimisele vaatamata tundus, et mida lähemale suurüritus jõuab, seda vähem on tõenäoline, et see üldse toimuma saab. Et jää sulab kõikjalt ja ilm veab alt. Siin kohal tuleb teha maani kummardus peakorraldaja Kalev Allikveerele ja Purjelaualiidu peasekretärile Tõnis Kasele, kes kõigest hoolimata otsustasid võistluse korraldada, viies selle üle Võrtsjärvele. Teen kniksu ka kummardamisele lisaks!
Nüüd ma kukun veel kord imestusest pikali! Korraldamine korraldamiseks! Mingil põhjusel inimesed usuvad minusse ja mingitesse minu omadustesse, sest kuidas muidu saaksin ma öelda, et mulle pakuti võimalust olla WISSA 2016 Talisurfi MM-il kohtunikuks. Ja, jaaa, ma tean, mida Te mõtlete, ma ise mõtlesin sama moodi! Ma võtsin telefoni otsas veidi mõtlemiseks aega, sest mul ei olnud aimugi, mida see täpselt endast kujutab ja mis kohustused on ühel kohtunikul, aga kuna mulle lubati, et ma saan info ja ettevalmistuse, siis mis seal ikka, tormasin pea ees tundmatusse! Ma vahel ikka teen selliseid pööraseid asju ka, et elu endal ja oma lähedastel huvitavamaks teha. Tegelikult muidugi täitsa hull värk, aga oi, oi, kui tähtsalt ma ennast pärast seda tundsin. No ma nina päris püsti ei tõstnud, sest vihmane st lumine päev oli ja ma ei tahtnud, et vihm sisse sajaks. Aga ma usun, et ninaalune sai märjaks küll :). Tuleb tõdeda, et ma hakkasin suure huviga ootama, et võistluste aeg kätte jõuaks.
Vahepeal käisin ma puhkusel ja siis tegin väga usinalt tööd, et saada taas puhkusele või siis tegelikult öeldes, täitma seda suurt ja vastutusrikast ülesannet, mis mind võistlustel ootamas oli! Võistlus ju ei jäänudki ära! 🙂
Oma muljetest võistlusametnikuna kirjutan juba järgmises postituses!