Peab mainima, et kirjanik olla polegi nii lihtne või siis lihtsalt keegi, kes peaks miskit kirja panema.
Kõige pealt kiidan ennast taevani, et ma ei hakanud eelmisel päeval rummi usku ja nagu selgus hommikul, oli eilne tuuleprognoos pidanud paika. Oi mul oli hea meel! Kahjutundega vaatasin neid, kes ilmselgelt koordinatsiooniga isekeskis võitlust pidasid :). Tahtsin jope nalja ka siia maha pillata, aga, et mulle öeldi, et ma ei oska seda teha, siis jääb see hetkel ära :).
Aga mida siis päevast?
Peale hommikusööki läksin mere äärde olukorda hindama, et kui palju tuult ja kui palju lainet, sest teada ju on, et Roostal tekib laine ennem kui tuul. Siin kohal võib kindlasti pidada vaidlust selle üle, et mida laineks nimetada ja mida mitte. No minu jaoks oli see ikka päris arvestatav ja teadsin, et täna ei saa merel kerge olema. Korra käis isegi läbi pea mõte, et ma pole valmis sinna minema. Liiga hästi oli meeles see, mis toimus mingil korral Topus 15m-se tuulega. No need polnud küll võrreldavad olud, aga laine, kui selline… Kuna ma olen palju mõelnud sellest, et vingu vähem ja tee rohkem ja et iga vees oldud hetk annab kogemusi, siis võtsin ennast kokku, ajasin hilbud selga ja läksin vette. Hardcore proovis mind võistlema meelitada, aga seekord see tal ei õnnestunud, sest ausõna ma pidasin oluliseks eelnevalt kindlaks teha, mil viisil ma sellistes tingimustes hakkama saan.. Mõnel teisel järgmisel korral, ausõna luban, et osalen :)! Vees selgus suht kiiresti tõde, et uju kaugemale ja saa võimalikult kiirelt lauale ja sõitma , sest vastasel korral oled kohe kaldas kummuli. No ma ujumist ei hakanud õppima, seega hulpisin kaelast saati vette ja kribinal krabinal lauale. Sõitma saamisega oli paras tegu, sest laine kõigutas kurjamite moodi. Siiski sain sõidetud kuniks esimese vaja mineva paudini, siis selgus, et laud ei kuuletu ka pika palumise peale ja ma lihtsalt olen sunnitud külglainega triivima sinna, kuhu see minna tahab. Pika pingutuse peale sain siiski purje uuesti tuulde ja kaldale lähemale. Peale sellist jõukatsumist mere jumalaga läksin kaldale ja pidasin endaga maha pika arutelu. Et tark ei torma, vaid mõtleb ja seejärel tormab, siis nüüd tuleb taas ajalooline hetk minu surfikarjääris. Nimelt olin võtnud laagrisse kaasa oma laua originaaluime ja mingil sisemisel ajendil otsustasin, et nüüd on õige aeg see alla kruvida ja proovida, et mis ja kuidas. Olin siiani kasutanud nn õppeuime, sest õiget oli kahju kivide otsas kriipida või ei pidanud ma ennast piisavalt osavaks, et see igalt sõidult tervena koju tagasi tuua. Igal juhul algas nüüd minu jaoks uus ajastu! Puri tuules glissasin mööda vett minema, ei kangutanud ei purje ega teinud muid imetegusid, millega ma vahepeal olin olnud õnnistatud. See sai tähendada vaid seda, et mu trapetsiotsad on õiges kohas ja ma ise normaalselt trapetsis. Nüüd siis tuli jälle paudi koht ja ausõna ma kirusin ennast keset merd maa põhja, et ei olnud juba varem õiget uime kasutusele võtnud. Mu laud ründas eri lihtsusega laineid ja paudid olid poole kiiremad, kui need, mida ma varem harrastasin. Lisaks ei triivinud laud lainega kaasa, vaid seda oli võimalik kiirelt uuesti sõiduasendisse saada. Juhuuu…ma pole küll eriline oskaja surfar veel, aga erinevusest oli absoluutselt kohe aru saada. Selline imeline muutus innustas mind edasi sõitma. Läksin isegi nii julgeks, et harjutasin Roosta ookeanis veestarti. No see lõppes küll selliselt, et ma veest välja ei saanud, aga vähemalt mõte oli hea ja tõdesin, et videot vaadates siiski seda selgeks ei saa, et vajan oskaja nõuandeid. Lisaks tegin katsetusi kaldaäärses pesumasinas, et kas õnnestub kaldaltstart või pean siiski kogu aeg kaelast saadik vette kõndima. Minu ponnistused olid viljakad ja ma tõdesin uhkusega, et jess, ma saan ka sellega hakkama.
Lõunale minnes sattusin Erno ja tema abikaasaga koos kõndima. Nad küsisid, et noh, kuidas on ja vastasid siis ise, et näost on näha, et hirmus õnnelik. No olin küll jah! Selline superpäev ,palju uusi kogemusi ja oskusi.
Peale lõunat läksin taas vette mürgeldama. Tundsin küll veidi väsimust, aga tuult ei saa ometigi raisku lasta. Öeldakse, et väsimus maksab kätte sõidu tehnikas. Eks läks minugagi nii. Ühel hetkel hakkasin kaldaltstarti tehes ukerdama ja maandusin vette selliselt, et väänasin oma vasaku jala põlvest täiesti välja. See oli nii krdima valus, et isegi väike pisar arvas heaks külla tulla. Kuna ma ennem ei saanud aru, et mõttekas on ka endale vahelduseks puhkust lubada, siis nüüd olin sunnitud lihtsalt tõdema, et sõitjat tänaseks minust enam pole. Ausalt öeldes sain ma alles kaldal aru, et ega minust ka enam kõndijat pole, sest valu oli ikka julm. Õpetaja Tarmo otsis kohe abivalmilt välja külmapakid ja see tõi veidike leevendust. Uhh, oli seda nüüd siis vaja? Päev ei olnud ju veel õhtus ja hing tahtis ikka uuesti vette. Ja õhtune rokkimine, et mis sellest veel saab?
No õhtuks olin ma veidi taastunud ja elastikside ümber põlve ajas asja selliselt ära, et suutsin poole ööni vastu pidada.
Kokkuvõtvalt võib seda siiski ütlemata väga heaks päevaks pidada ja ega sellel ööl kah viga old, veidi rummine normikas tants ja trall :). Homseks lubas ju tuuletust! 🙂
Info:
Koht: Roosta
Tuul: ca 7m/sek
Laud, puri: SBKT 122L, GP 5,0m2
Aeg: ca 5 h
