Keset nädalat sain kõne Tõniselt, kes teavitas, et mind oodatakse Võrtsjärve äärde juba reede õhtul. No mis mõttes? Ma olin kindlal seisukohal, et ma lähen alles esmaspäeva hommikuks kohale, kui suurvõistlus peale hakkab. No jah, tutkit Fedja ja nii ma siis ennast öösel kl pool 1 Võrtsjärve äärsest majutuskohast leidsingi.
Laupäeval algas EMV Talisurfi slaalomi võistlus ja seal ma oma esimesed võistlusametniku ristsed kätte sain. Tegelikkuses oli see igati hea, sest MM- i ajaks olin ma juba vana kala. Mida ma seal üldse tegin? Hmm, ma arvan, et peaaegu kõike, mida mu tark võistlussekretäride koolitusmaterjal selle kohta ütles. Ja ma olin ütlemata rahul, et olin kevadel koolitusel käinud, sest nii ei andnud ma päris lamba mõõtu välja. Minu kohustuste hulka kuulus võistlejate registreerimine, osalustasude kogumine, võistlejate informeerimine, medalite ettevalmistus, raja võistlusametniku igakülgne abistamine, mis tähendas stardiprotseduuril liputamist, protokolli täitmist ja finishi vastu võtmist. Ma oleksin olnud heameelega kelkude rajal ametnikuks, aga nii ei läinud ja mind paigutati hoopis lohe klassi võistlusrajale.
Miks ma oleksin olnud heameelega seal, eks ikka seetõttu, et seda ala ma naudin ise suure hoolega ja tean sellest natuke rohkem. Aga öeldakse ka, et kogemused rikastavad ja tuleb tõdeda, et koostöö Baikali äärest pärit venelannast kohtunikuga, oli mulle suureks auks ja väljakutseks. Ma imetlesin seda, kuidas ta töötab ja see, et ma ei teadnud, mis moodi stardi ja finishiprotokolle täita või millal mis lippu üles tõsta või kuidas aegasid märkida, polnud probleemiks. Ma sain koha peal nii korraliku koolituse, et võin nüüd edaspidi silmad kinni lippe lehvitada ja finishit võtta. Ja mulle meeldisid võistlejad, ka neid ma imetlesin terve võistluste aja. See, kuidas nad igasuguseid jubedaid ilmastikutingimusi trotsides võistlesid, see oli lihtsalt uskumatu.
MM-i ajaks nagu ma juba ütlesin, olin ma vana kala. Registreerimine käis kiirelt, võistlejatega suhtlemine oli mõnus ja pakkus vaheldust ja üldse oli tore kõiki neid tundma saada. Lipud käisid samuti üles alla siuh säuh ja finishi võtmine tundus maailma kõige kergema asjana. Tuleb siin kohal muidugi öelda, et korraga vaadata võistleja numbrit, vaadata ja kirjutada aega, on küllaltki keerukas ettevõtmine. Õnneks oli lohesid paarikümne ringis ja mõne stardiga said juba selgeks, kes on kes. No naistel on see hilbu teema ja eks ma neid selle järgi kaugelt ära tundsingi. Numbrid jäid ka lõpuks pähe, et kes mis numbri all sõidab. Lisaks ma siis tegin veel stardis pilte ja filmijupikesi ka, sest meie rajale ei sattunud fotograafid kohe kuidagi. Eks siin kohal tuli süüdistada neid mõnusaid jääolusid, sest kohati pahkluuni ulatuva vee sees ei tahtnud isegi supelda. Rääkimata sellest, et lohede rada umbes kilomeeter kaldast eemal oli.
Võistluspäevad olid kõik erinevate tingimustega ja hommikud algasid tihtipeale sellega, et stardid lükati edasi. Eks see polnud kerge kellegile, aga õnneks sai iga päev erineval arvul starte tehtud ja tegelikult läks võistlus edukalt korda. Jah, seal oli probleeme ja segadust klassidesse jagamisega ja protestidega, aga lõppkokkuvõttes lahenes kõik hästi ja me kõik oleme edaspidi targemad. Ja vahel on kurb, kui sa pead tegema südame kõvaks, sest pead olema neutraalne ja mitte kallutatud kellegi poole, kes oma õigust õigusega taga ajab.
Kui rääkida meeskonnast, kellega ma koos töötasin, siis paremat oleks olnud raske soovida! Koolitustel võib ju käia, aga sa ei õpi seal kunagi seda, mida on suutelised sulle edasi andma inimesed, kes teevad seda tööd kümneid aastaid. Alustades sellest, et ühel heal ja tublil sekretäril on endal kõik asjad olemas, et võistluste ajal mitte hädas olla. Ma sain sealt nii palju elutarkust järgnevateks aegadeks, et ootan juba suure õhinaga, mis moodi kõik olema hakkab. Ja kõige toredam oli see, et kui midagi kellegi käest küsisin, siis ma sain alati ka vastused. Keegi ei olnud kade oma teadmisi jagama.
Ühe bläkiga oleksin muidugi hakkama saanud, aga õnneks ma taipasin suhteliselt viimasel hetkel, et midagi on valesti. Nimelt valmistasin ma ette medaleid. Kleepisin neile aga õigeid asju taha. Mida ma ei taibanud oli see, et kui ma hakkasin neid tulpadesse panema, et saaksin õiged medalid õigel hetkel kätte, et lisaks klassidele, on medalitel kirjas ka kas üld või naised või noored jne. Ehk siis kui ma olin oma meelest kõik paika ladunud, siis tundsin, et pole ikka päris õige see asi ja no otse loomulikult, usalda oma instinkte. Sain kogu töö uuesti teha. See oli vist ainus kord ka terve selle aja jooksul, kui ma hetkeks paanikasse sattusin ja korra tõsiseks muutusin. Mõte valedest medalitest valede võistlejate käes muudab ju tõsiseks. Pea võistlusjuht Madis oli muidugi rõõmus, et näe, ma ikka oskan tõsine ka olla, et muidu kogu aeg suu kõrvuni ja üdini positiivne. No suu läks väga ruttu kõrvuni tagasi, sest sain medalid õigesti ritta laotud ja auhindade jagamisel õigesti üle antud.
Mulle meeldis nii väga see ametniku töö, et mõtlesin juba korraks instruktori ameti maha panemisele. Aga tehtud noor investeering tuleb muidugi enne tasa teenida ja siis võib mõelda muudele ametikohtadele. Igal juhul olin ma nii väga rahul, et plaanin kindlasti edaspidi ka ennast kuskile võistlustele sokutada.
Ja isegi, kui ma mõtlesin, et ma ei tee veel kevadel ametlikke pabereid, siis nüüd ma muutsin oma meelt ja loodan, et ma olen igati nende vääriline!
Aitäh kõikidele, kellega ma sain selle toreda nädala kodust eemal viibida! Tõnis, Kalev, Madis, Kristi, Andres, Viljar, Tarmo, Olga, Piret- te olete lihtsalt super ägedad!