Väike hirm oli nahas, et üksi ja kas see oli ikka nii hea mõte. Väikebussist välja astudes komistasin kohe ühe tuttava otsa ja lõunat süües tutvusin toredate noormeestega, kes olid ääretult üllatunud, et laagris üksi olen ja nii nad mind oma tiiva alla võtsid. Aitasid üles panna telgi ja muretsesid terve laagri aja, et minuga kõik korras oleks.
Laagris oli meeletul hulgal rahvast, ilm oli mõnus ja tegevust jätkus. Hommikuti sai tehtud aeroobikat, lõunal kuulatud erinevaid surfikoolitusi ja õhtud veedetud sõprade/tuttavate seltsis.
Jalutasin palju rannal, võtsin päikest, tutvusin inimestega, jälgisin surfarite tegemisi ja sain osa kogu laagrimelust. Mõnus oli!
Kõige põnevam oli see, et nägin nüüd ära ka selle, millised lohed tegelikult välja näevad. Olin neid ju ainult kaugelt eemalt õhus näinud. Naeran siiani selle üle, kuidas ma mõtlesin, et mis asjad need liival on, et kas tuule varjuks pandud või miks…Igal juhul saabus selgus kui nägin, et neid üles tuulde lasti..siis taipasin, need ongi need lohed…
Kui rääkida minust ja surfamisest, siis tegelikult ei olnud Nõval sellel ajal algajate ilma ja hinges oli endiselt tugevamaks tundeks see, et ma pole veel valmis.
Mingil hetkel rannal seistes kõndis mööda üks meesterahvas kes küsis, no kas vette ka? Eks ma ütlesin, et veel ei tunne, et tahaks. Nii ta siis ütles, et kui tunne pole õige, siis polegi vaja minna. Samuti ütles, et ta teeb koolitusi Roostal ja võib panna mind 2 tunniga vee peal sõitma. Imestasin selle üle, kuid lubasin igal juhul ühendust võtta ja minna sinna proovima…
Minu huvi oli üles köetud!
Mu hinge on jäänud sellest laagrist meeletul hulgal võrratuid hetki, kaunid päikeseloojangud, rand täis erinevaid laudu, purjesid, lohesid, lippe, telke…inimesed, kaaslased, sõbralikud naeratused… Ja laagri lõppedes oli mul kahju, et see kõik juba läbi sai…kuskile jäi ootus järgmise laagri järele…
Ja teadmine, et järgmine aasta olen jälle kohal ja lootus, et saan täita oma ühe salaunistuse – olla laagris tõelise surfarina…
