Raske on blogi pidada, kui käed jalad tööd täis. Ja ilmselge on ka see, et kui tööd on liiast, siis hakkab hobindus kõvasti kannatama. Mida see siis minu puhul tähendas- ma sain surfata kevadel, kui Kosil käisin ja umbes 4 korda suve jooksul Eestis. Jaa, ma tean, et ilma oli ja kõik kogu aeg surfasid, aga ma olin tööl. Surfikoolitusi ei olnud see suvi samuti väga palju ja kui ma koolitan, siis ma ise ei surfa samal ajal.
Nii, et võib öelda, surfisuvi läks minu jaoks täielikult nahka. Lubasin omale nüüd sügisel, et järgmine aasta olen targem. Eks ma vaatan, kas suudan lubadust täita. Tegelikult olid need mõned korrad vee peal siiski ütlemata head korrad ja eks ma läksin ka kindla peale välja.
Mida ma siis terve see suvi tegin peale töötamise? Kevade hakul osalesin ma purjetamise abitreeneri kursustel ja mais tegin selle kohast praktikat. Eksam sai edukalt läbitud ja seega on natuke taas kogemusi ja oskuseid juures. Treenerikutse tundub olevat mulle väga südamelähedane ja nii ma otsustasin kandideerida Kakumäe uues sadamas avatavasse Tallinna Jahtklubi purjetamise kooli treeneriks. Sinna ma kahjuks ei saanud, aga sellega kaasnes koht Haven Kakumäe sadama administraatorina. Lähemal merele, lähemal purjetamisele, aga kaugemal surfile. Üldse tundub, et purjetamisest on saamas mulle uus hobi surfamise asemel. Paljudest purjelauduritest saavad lohesurfarid ja eks osadest purjetajad. Lohesurfarit must ei saa, nii, et jääb üle purjetamine.
Sadamas oli mul võimalik käia Kakumäe Sailng Centeri poolt korraldatavatel purjetamise praktilisel kursusel ja ma olin ülimalt rõõmus selle fantastilise koolituse üle. Ma ausalt ütlen, et ma ei saa tegelikult veel päris hästi aru, kuidas on võimalik purjekaga nn üheks saada nagu seda saab purjelauaga, aga eks see tuleb aja jooksul ja kogemusega. Ja muidugi kardan ma ikka veel vett või pigem siis paadi ümber minemist. On suur vahe, kas sa kukud purjelauaga külili või siis läheb purjekas ümber, mida suure tõenäosusega väga sageli ei juhtu. Igal juhul olin ma paadis ikka vähe krampis esimesed korrad, kui paat täiesti greenis oli ja alumine parras vastu vett käis. Ise roolis olemisest ja juhtimisest ma nendes tingimustes muidugi ei räägi. Tuli õnneks ka see päev, kus ma sain ise roolis olla ja juhtida. Näpud olid krampis ja lumivalged, sest hoidsin nii kõvasti pinnipikendusest kinni. Seda ma juba teadsin, et paadid on tundlikud ja ei vaja palju roolimist, liigutamist. Purjetamisel õpetatakse parimal kursil püsimist purjepinnal olevate niidikeste järgi, aga mina ei suutnud nende järgi sõita. Ma keskendusin nii palju nendele, et unustasin muud asjad ära. Kui ma surfan, siis teen ma seda tuule tunnetamise järgi ja nii ma siis pakkusin purjetamisel olles ka välja, et ma pigem sõidan tunde järgi, sest ma lihtsalt ei saa neid niite vahtida. Lubati ja teostus oli suurepärane, ehk siis ma tunde järgi sõitsingi õigesti, niidid rääkisid enda eest!
Nii see surfi st purjetamise suvi möödus. Käisingi purjetamas kordi rohkem, kui surfamas. Kunagi ma lubasin, et minust ei saa võistlejat, aga ka see lubadus on nüüd minevik, sest osalesin Amservi tiimiga ühel purjetamise kolmapäevakul, mis on ju võistlus :). See oli tore võimalus näha purjetamise tegelikku poolt ja see ei ole kuidagi võrdne pühapäeva lõbupurjetamisega. Ma olin peale seda käiku ikka nii sinine, et jube. Samas, mulle ülimalt meeldis ja Olarile suurimad tänud selle eest!
Nüüd ma ootan kevadet, sest siis ma saan Kosil surfata ja vaatame huviga, mida mulle pakub järgmine surfi- purjetamise hooaeg! Ahjaa, Vormsi Surfipäevad toimusid väga edukalt ka sellel aastal ja samuti sain ma päris mitmed korrad praktiseerida surfivõistlustel võistlusametnikuks olemist! Seda ma armastan ka väga!
Võib olla tuleb talvel ka jääd ja saab Harkul talisurfi teha! Luban natuke tihedamalt postitusi ka teha!