Suve kohta saab juba rääkida minevikus ja seega on õige aeg veidike asju kokku võtta. Kuidas mul on läinud? Õnneks ei saa öelda, et üle kivide ja kändude, sest uimed ja varustus on praeguseni veel töö korras. Seega, kõik on ütlemata hästi!
Koolituste hooaega alustasin Kosilt naastes ja olen nii mõnedki tublid ka sellel hooajal surfilauale aidanud! Ise enda surfamine kipub muidugi selle varju jääma, aga võtsin see kord teadlikult rohkem endale ka aega ja nii võib vast öelda, et eelmise aasta nelja korra asemel olen ikka kümme täis saanud. Nali naljaks, aga on ju üleüldiselt teada, et töö segab hobidega tegelemist!
Need korrad, kui olen ise vette saanud, on olnud muidugi hindamatu väärtusega ja edasi tagasi vuristada on olnud väga tore! Ja muidugi olen ma nii mitmedki korrad koju jäänud, sest mul pole lihtsalt varustust, millega sõitma minna. Varasemalt pole see olnud nii valusalt karjuv, aga kui tead, et suur laud läheb lendu ja põrutab neerud paigast, siis vanainimesena mõtled esmalt ikka tervise peale ja siis tuleb kõik muu. Nii ma siis tegelikult ühel hullul korral Püünsis veest väljudes otsustasin, et lähen koju ja ostan kohe väiksema laua. On inimesele ikka antud seda kannatust! Ma ei saa aru, miks ma seda juba ammu pole teinud? Aga ju mängib siin rolli see, et kui neli korda suve jooksul vette saab, pole mõtet varustust juurde hankida. Kodus tuhlasin esmalt läbi Eestis pakutava, aga kuna midagi odavat polnud võtta ja eks ma olen väikest viisi ka “margipede”, siis ma teadsin täpselt, mis lehekülg lahti teha ja kust otsima hakata! Väikesed arutelud müüjaga teemal, mis peaks sobivam olema, muuseas, enam ei vaadata mind imelikult, et kõpskingadega naisolend tahab surfivarustust osta. Suuruse osas suhtlesin samat kasvu tütarlapse Eleniga ja voilaa, tehtud see saigi!
Raha läks jälle tuulde!