See, et ma üldse midagi ei kirjuta, tuleneb suuresti sellest, et ma tegelikult ei tee muud, kui, et hommikul kontorisse, sealt kl 17 koju, kiire võiku, kiirelt asjad autosse ja kiirelt randa koolitama. Kõik käib kiirelt, nii kiirelt, et päevad lähevad ja lähevad ja nii ka nädalad. Vahel kipun mõtlema, et kas ma ise enam üldse oskangi surfata. Kogu aur on läinud teiste laua peale panemiseks.
Aga mulle meeldib väga koolitada ja see on nii ütlemata tore, kui näed õpilaste säravaid silmi ja naerusuist nägu. Nende rõõm on ka minu rõõm!
Seda koolitussuve iseloomustab see, et kõik alustanud õpilased soovivad käia edasi harjutamas. Selle üle on kohe eriti hea meel ja nii ma siis oma õhtud mere ääres veedangi. Tegelikult küll mere sees, sest ma olen nendega koos vees neid juhendamas.
Paaril korral on õnnestunud ka endal veidi harjutada, et ei läheks meelest back wind ja helitack, muudeks suurteks tegudeks ei ole jätkunud aega.
Ilma oma kalli Andruseta peaksin ma tegema paljusid koolitusega seotud asju tõenäoliselt teisiti ja nii olen ma talle hirm tänulik selle toetuse eest, mis aitab saada mul kolmandalt korruselt alla ja tagasi mu algaja surfivarustuse, kes viitsib olla minuga koos mere ääres ja on igakülgselt nii abivalmis, et ei oska isegi kirjeldada! Mul on temaga kohe väga vedanud!
Koolitus hooaeg kestab ja kõik huvilised on oodatud meiega ühinema!