Kosi surfilaager 11-23.05.17

posted in: Blogi, Igapäevaelu, Reisid | 1

Mnjah, tundub, et minu blogi koosnebki ainult Kosi surfilaagrite postitustest. No mis sa hing teed, kui see talv ei saanud mitte ainsamat korda jää peale. 3 nädalat Kariibi mere ääres sooja kogununa, ei suutnud ma ennast kodus mitte mingi valemiga külma kätte sundida. Ja nii see talvine hooaeg mul oma teed läkski.

Selle aastase laagri kohad täitusid imekiiresti ja enamus osalejatest on käinud nüüdseks juba korduvalt. Eks ma tunnen ise veidike tüdimust, kogu aeg üks ja seesama, aga sinna kohale jõudes kaob see tunne hetkega. Kodu, armas kodu, sooja südamega sõbrad, kes sind sinna alati ootavad. Ja nii ma siis seal käingi, osaliselt oma soovist, osaliselt teiste sunnil, sest nad tahavad tagasi. Aga eks seal olemine on üleni üks suur rõõm, surf, sõbrad, päike ja fantastiline tsill olemine. Ja muuseas, see oli juba kuues kord.

Seekord oli kaasas paras hulk algajaid ja Margit, kes hakkas ka üle pika aja jälle surfama. Selle üle oli mul ülemata hea meel. Samuti olid meil kaasas ka oma tantsutüdrukud, kes hoiavad pidudel meie lippu kõrgel, sest surfarid vajuvad varakult õhtuunne.  Surfamine tundub vahel olevat üks eluraske tegevus. Nii, et meil on kõik tasakaalus, on surfajad, on suvitajad ja on tantsijad.

Kuidas minu isiklik surf läks? Sain sõita kokku 7 päeva, mis on väga parajalt hea. Talvine jõusaal oli hästi mõjunud, enam ei olnud esimest korda vette minnes juba asjade vedamisest surnud. Millegi pärast ma ei õpi enda vigadest ehk siis kui ma olen oma käed peale esimest korda katki sõitnud, mõtlen, et mis krdi pärast ma jälle kindad koju jätsin. Hoidsin neid veel enne reisi käes, aga otsustasin ikka kappi tagasi panna. Nojah, kui katki, siis katki, peab nende samade kätega lõpuni läbi ajama, pole uusi kuskilt võtta.

13.mai algas hommikul tunni ajase SUP-itamisega ümber Ag. Theologose saare. Vahel võib vaikuses supitamine ikka väga mõnus olla. Lõunal käisin tund aega Margitiga vee peal. Glissi ei saanud ja see ei olnud ka eesmärk. Tuletasin backwindi ja muid imelikke asju omale meelde. Tegelikult võib seda nimetada ka taas purjelauaga tutvumiseks, sest oktoobris Kosil oli viimane surf. Ja samal päeval sai ka veel kolmas kord, 1,5 h vee peal käidud. Taas lihtsalt harjumas. Selle päeva laudadeks algajate S ja L ja purjeks 4,4 m2.

14.mai puhus võrratu 8m/sek. Minu vaieldamatult lemmik tuul. Eks ma kiman endiselt 100 liitrise LTD laua ja 5,7 m2 purjega. Kõik oli perfektne, 1,5 h kulus kiiresti. Õhtu poole käisin uuesti, kuid selleks ajaks oli tuul tõusnud ja nii pagiline, et 5,7-ga olin 45 minutiga kutu

15.mai lakkusin haavu ja tohterdasin käsi. Õnneks oli tuulevaikne päev ka.

16.mai Tuul 8m/sek. Kuidagi on nii kujunenud, et alati läheme kas mina või Andrus vette ja kui siis üks meist käima saab, siis on ülejäänud ka vees. Seekord olin mina selleks tee näitajaks. Nad arvasid küll, et ega miskit head pole, aga teavad ka, et kui ma juba käima saan, siis tuleb tulla. Mulle meeldib kuidagi hoopis rohkem see käima meelitamine vaikse tuulega, kui see hirmus närviline rabelemine ja kiskumine väga tugeva tuulega. Ja nii ma siis nautisin seal neid ülipikkasid triipe. Janutama ajab palavus, aga põhimõtteliselt ei viitsi kaldale minema hakata, sest kui ikka väga kaugel olla, siis võtab kaldale saamine vastu tuules ikka jubedalt aega. Ja nii ma siis surfasin ilma pausita 3 h järjest. Siis tegin väikese lõuna, nälg hakkas ka endast lõpuks märku andma ja õhtu poole läksin 1,5 h veel kord peale. Ma ei tea, kust ma selle jõu küll ammutasin, aga kahju oli tuult puhuma jätta ka.

17 ja 18 mai sai rannas vedeldud, päikest võetud ja algajaid õpetatud. Väikese saare tripi tegime ka.

19 mai. Algas tugevate tuulte aeg, 10- 15m/ sek. Kui keegi tahab õppida seda, mis moodi kaldalt ilma tuuleta minema saada ja kümmenkond meetrit hiljem 10 m/ sek puhuva tuulekeerisega püsti jääda, siis on see surfi koht just sulle. Iga meetriga, mis sa kaldalt kaugemale lähed, läheb tuul tugevamaks. Ei olnud mingi mee lakkumine, sest kord on kohutavalt üle, siis jälle vähe. No maatuulega kaasnevad rõõmud. Igal juhul õnnestus mul seal üle väga mitme aasta panna korralik katapult, ikka selliselt et võtab hinge kinni. Tunni ajaga mu käed rippusid, sest kuidagi jube raske oli sõita, enam vähem käte toel, et kogu kupatust kontrollida. Purje oli ka muidugi liiga palju. Selleks siis 5,2 m2 ja laud 100 l LTD. Võtsin kaldal tunnikese taastumiseks aega ja mõtlesin, et kui ma nüüd võimalust ei kasuta, siis ei kasuta ma seda üldse. Seega lasin omale korda panna 96 l freewave laua. Ükskord peab tulema mul ka päev, kus ma sõidan väiksemate asjadega. No jah, ma igaks juhuks kalda all proovisin nöörikat ka enne, sest kui kilomeeter eemal avastad, et kuidagi ei õnnestu, siis on ainult paadi teema. Ma sellegi poolest ütlesin meie rescue noorhärrale Janisele, et hoia mul silma peal, et ma nüüd lähen täiesti tundmatu riistapuuga vee peale. Mis siis juhtus? Väga põnev oli, esmalt siis see, mida üks laud teeb, kui ta on väiksem. Kõik kindlasti teavad seda tunnet, kui esmakordselt suuremalt laualt väiksemale lähed. Siis muidugi käisin sisse, õnnetu juhus, õigemini täiesti mission impossible, no ma suutsin enda trapetsi konksuga jääda reguleeritava aasa rihma otsas olevasse aasa kinni. Ja siis ma otsustasin seal vees olles, et prooviks siis juba veestarti, kui ma siin nagu nii olen. Selle käigus tahtis uppumissurm must võitu saada. Kõik oli kena, kuniks ma suutsin laua liiga palju alla tuult keerata ja puri mulle lihtsalt peale vajus. Palju õnne, kopsud haarasin igaks juhuks enne õhku täis. No ikka jube rõve on seal soolases vees olla, ei saa silmi lahti teha ega midagi muud. Igal juhul ma lõpetasin oma uppumissurma agoonia ja otsustasin, et lihtsam on nöörikat teha. Ja siis mõned kilomeetrid eemal ma avastasin, et mu kukal külmetab. Mu tutikas müts oli läinud veestardi ajal manala teed. Oeh jah, milline valu ja viletsus! Aga kui nüüd päris aus olla, siis see esimene nn ots oligi selline proovimine ja kõik üle jäänud, ma lihtsalt armusin sellesse lauda. Mul oli sellega nii lihtne sõita, et ma ei saanud ise ka aru, miks ma loll varem pole sellega sõitnud. Kui on ikka selline shopp ja laine, et 100 liitrine minuga kõrgushüppe katseid teeb, siis freewavekas käitus täiesti teist moodi. No jah, ma lendasin sellega ka, aga ma ei kartnud, et see tuule alla võtab ja ära lendab. Ja kuigi ma olin eelmisest rassimisest väsinud, siis ma ei raatsinud ära minna. Katsetasin kiiremaid paute ja kõige toredam oli see, et ma ei pidanud enam oma jalgu hargitama, et tagumist jalga aasa saada. Sellel laual oli tagumine aas täpselt õiges kohas. Ühesõnaga, kõik oli täiesti uskumatult hea. Nii imelik, kui see ka polnud, aga 2 h läks seal ulmeliselt ruttu. Purjeks oli 4,2 m2. Aa, tegelikult tuli Janis mulle merele järgi, sest ma ei jaksanud enam ise kaldale sõita :). See on muuseas ülimalt hea teadmine, et sa võid lihtsalt sõita ja kui oledki väsinud, kutsud paadi järgi.

20 mai – Krt need tormid ei lõpe  – 12-15m/ sek. Mulle tegelikult ei meeldi sellise tuulega sõita, sest taskurätikud on siiski nina nuuskamiseks, mitte merel käimiseks. Vähemalt ei muretsenud ma selle pärast, millist lauda võtta. Korra käis peast läbi isegi ketserlik mõte, et võtaks 94-se, aga no liiga palju uut pole ka korraga hea. Nii siis jäin 96 l juurde ja purjeks 4,0 m2. Ei sujunud see sõit mul täna. Käed olid eilsest nii läbi, et läksid sõites krampi ja poomist polnud võimalik kinni hoida. Hambaid ma kasutama ei hakanud ja peale 45 minutit lasin Janisel ennast kaldale toimetada. Ka nii võib surfata :).

21 mai- 8m/ sek. Õnneks tuli normaalne tuul tagasi. Seega ma läksin oma tavapärase varustuse juurde tagasi. Imelik, et ainult 4 l suurem laud võib olla täiesti teistsugune. Olin jälle see esimene, kes teistele tuulelipuks merel. Alguses oli 5,7ga natuke vähe, aga mingi hetke pärast oli jälle kord palju, kord vähe. Üldiselt sai siiski väga mõnusalt sõita. Püüdsin leida koha, kus tuul pidevalt puhus ja nii tegin sadama akvatooriumis lühemaid otsi. 1,5 h kirjas. 10 minutit pausi ja võtsin 96 l laua ja läksin tagasi. Mnjah, purje oleks võinud ka väiksema võtta, aga kust ma siis teadsin, et 90 kg-sed on juba kuuestega peal. Ja ega ma kaua vastu ei pidanudki, ainult pool tunnikest.

22 mai- 8- 10m/sek. Läbi, kui Läti raha, aga merele peab minema. 100 l ja 5,7 m2. Võtsin oma viimasest päevast viimase. Jõudu jätkus kaheks tunniks.Selle jooksul kukkusin nii mõnedki korrad vette, sest lihtsalt füüsiline väsimus tappis ja poomi sai hoida vaid näpuotstega. Nõrkemiseni sõitmist!

Korralik surfipuhkus oli, nüüd võib rahuliku südamega Eestis õpetama hakata!

Kõikidele laagrilistele super suured tänud mega hea seltskonna eest, Teiega läheks iga kell igale poole! Tegelikult on nad kõik ennast juba järgmisesse laagrisse kirja pannud. See toimub juba järgmisel aastal mais!

 

 

 

 

One Response

  1. Tubli Krista!

    Aitäh kogemuste jagamise eest ja jätka samas vaimus!

Leave a Reply