“Kui hirmud saavad võitu” 2006

Pean minema ajas veidi tagasi, tegelikult juba 2006 aasta suvesse, sest sellest ajast alates võin öelda, et minu igatsus sai lõpuks omale raamid.
Kui sinu ümber ei ole inimesi, kes sulle huvitava hobiga tegelevad, siis on raske leida endas jõudu, et minna ja ise teha. Minu õnneks oli mul inimene, kes tegeles sellega, mida nimetatakse surfamiseks. Ja nii saabus valgus, teadmine, mis surf endast kujutab.
Vaatasin endiselt Stromkal lohesid, kuid käisin ka temaga kaasas jälgimas neid, kes merel laua ja purjega. Põnev oli ja huvitav ja suur soov ise proovida. Õhku jäi rippuma küsimus – kas laud või lohe?
Ja ega ma teadnudki vastust, sest mõlemad on veespordialad ja minul ei ole veega olnud kunagi sooja suhet. Kardan vett ja sügavust lapsest saadik ja ujuma ei ole suutnud mind keegi siiani panna. Nii ma siis lihtsalt vaatasin ja vaatasin ja nautisin teiste tegemisi…
Hirm vee ees sai sellel korral võitu…