“Külaskäik uimede surnuaeda!” 27.08.15

posted in: Blogi, Igapäevaelu | 0

Oo teeremont, teeremont, küll on tore, et sa oled nüüd lõpuks lõppenud ja saab normaalselt jälle Püünsi poole liikuda. Tegelikult ei ole midagi muutunud ja Männikult Püünsisse sõiduks kulub ikka hea 50 minutit. No parem see, kui lainedisco Laulasmaal.

Panime õpilastega varustuse kokku ja läksime kõik sõitu nautima, igaüks just seda enda oma, mina kaasaarvatud. Tuul puhus hästi ja alguses oli tunne, et viiesest võib väheks jääda, aga õnneks kadus see tunne kiiresti. Olen see suvi sõitnud kogu aeg ülepurjestuses, väga suure tuulega, et kui kipub normaalne tuul puhuma, siis on kõik kuidagi imelik ja harjumatu, et ei peagi hullult võimlema. No ja siis ma tulin oma meelest hullult heale mõttele, et kaua ma sipsin siin seda kalda ja toodrite vahet, et sai siin ju käidud juba korra Aegnal veidi aega tagasi, et mis ma siis ikka pabistan. No panin siis toodritest edasi ja ikka edasi. Andrus vaatas kah mulle vastu tulles tagant järgi, et kuhu ma hull nüüd siis lähen. Otsustas siis igaks juhuks kah otsa ringi pöörata ja mulle järgi kihutada. No ma ei tea, kust mul see julgus tuli, aga mõtlesin, et kui Laulasmaal saan nende lainemõmmidega madistatud, et mis siis siin enam ikka hullemat saab olla. Ega ei oldki, aga päris Kräsulini ma välja ei läinud, sest kartsin kivisid. Tuleb tõdeda, et hirmul olevate suurte silmade jaoks on ka põhjus. Üht eriti super mõnusat otsa tehes siis jälle teisel pool toodreid, hakkas kõrvu üks päris huvitava kõlaga heli, peale mida ma tegin sellise ülipehme potsatuse vette. No jah, tänutäheks saavutatud julguse eest, ületada piire, sain oma karistuse kätte. Minu esimene uim, mille ma 8 aasta jooksul olen alt ära sõitnud. Naerma päris ei ajanud, aga huvitav oli, et mis nüüd siis juhtuma hakkab ja mis valemiga ma kaldale tagasi saan. Põhiliseks probleemiks pidasin ma lootsitee ületamist. Minu suureks õnneks ulatusid mul jalad selles kohas põhja, kus uim ära tuli ja nii ma siis seisin ja vehkisin seal. Tehke panuseid, et mitu” abivalmis” surfajat must edasi tagasi mööda kihutas, enne kui siis üks mulle lõpuks appi tuli? Ma igaks juhuks ei hakka ütlema, aga ma olin vägagi üllatunud, et kas tõesti. Lõpuks siis naases minu juurde noormees Kaarel, kes oma abi pakkus. Ta aitas mul minu trapetsi ümber laua panna, mille tulemusel sai selgeks, et kui su vöö ümbermõõt on 58 ja laua oma rohkem, siis ei ole võimalik trapetsit ümber laua panna nii, et see ka töötaks. No nalja nabani! Aga Kaarel oli nii tore, et ta andis mulle enda trapetsi, mille sai kenasti minu laua külge panna ja kuigi mulle soovitati sõita lähimasse kaldasse, sain ma sellega ilusti üle lootsi tee ja täpselt sinna, kust ma oma sõitu alustasin. Vahepeal oli suisa tunne, et kisub glissi. Igal juhul oli see väga põnev ja uudne kogemus.

Tuleviku tarbeks ma mõtlen suisa veel proovida, et kas tõesti ma enda trapetsiga ennast ise päästetud ei saa.

Uimest on küll kahju, aga puhaku ta rahus seal teiste juures ja küll ma kuskilt selle uue ka hangin!

Noormees Kaarlile olen ma südamest tänulik, et ta mind märkas ja oma abikäe ulatas!

Info:

Koht: Püünsi

Tuul: ca 10 m/ sek

Aeg: 1,5 h

Leave a Reply