Ma käin päris tihti õpilastega Laulasmaal surfamas, kuid tavapäraselt tähendab see seda, et ma ise seisan vees ja juhendan. Sõitmiseks endal aega ei ole, sest ükski eeskujulik õpetaja ei jäta oma õpilasi üksinda vette, kui just tõesti väga pakilist vajadust ei ole. Täna kutsusin surfama tüdrukud, kellest tean, et isegi, kui ma eemal olen, saavad nad kenasti hakkama ja leppisin kokku, et lähen teen ise ka mõned surfitriibud, sest ma tõesti olen see suvi nii vähe sõitma saanud.
Tuul oli vägagi korralik ja otseloomulikult suunast, mida ma ei kannata seal silmaotsaski. Mõnus laineralli. Kaasas oli mul ainult viiene puri ja suht paari meetriga oli selge, et see on mõnusalt üle. Aga sõita ma siiski tahtsin. No ma ei nimeta seda mõnna mõnnatamiseks, sest sellistes tingimustes ei ole seda üldse, üks suur rassimine. Peale paari otsa olin omadega suht vässu ja mõtlesin, et teen ühe kena kaldale saabumise. No jah, head mõtted ruulivad ainult peas ja teooriates, aga mitte reaalses elus. Sõitsin siis vahvalt oma laine sõitu, kuniks selgus, et lainest sai imekombel ainult vaht ja juba järgmine rullis mulle suure jõuga peale. Ma isegi ei lootnud, et ma püsti jään, aga see pauk, mis käis, annab mul küünarnukil siiani tunda. Esimene mõte mis peast läbi käis oli muidugi see, et krt lauaparandajat ka enam pole, et kuidas ma selle terveks saan, kui see katki on. Enda käsi tuli hetk peale seda meelde, sest see oli nii tuim, et asju kinni ei suutnud hoida. Ja siis tuli see imeline tunne ja teadmine, et oi näe, mu asjad on must paarkümmend meetrit eespool ja ma ei saa neid kätte, sest laine viib nad iga momendiga muudkui edasi. Tore nali tõesti. Õnneks hulpis mu sõber veidike eemal ja sai mua asjadest kinni ja siis lõpuks jõudsin ise ka nendeni. No mis seal ikka, kõndimine kaunistab ka inimest ja nii ma siis kaldale vantsisin oma haige käega.
Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul: ca 12m/ sek
Aeg: 45 min