Minu enda surf Laulasmaal 08.08.16

posted in: Blogi, Igapäevaelu | 2

Jaa, loo pealkiri ütleb tegelikult kõik. Ma sain lõpuks ise ka merele. Päris imelik oli ennast sõitmisele häälestada, nii kaua olen ju lihtsalt kas õpetades järel või ees seilanud või siis lihtsalt tunde vees seisnud ja õpetanud. Nüüd siis oli minu enda kord. Laulasmaa mõte ei köitnud mind väga, aga kuna ma ei teadnud, mis Püünsis toimub vetikate ja rohuga, siis läksime ikkagi sinna, kus ma üle päeva kohal käin. Ma ei kahelnud selles, mida kokku panna, sest ise keskis mõtlesin, kui 5,2 on üle, siis olgu, et ma ei hakka neljasega jamama. Ajaks, kui asjad koos, viskas taeva pilve ja sellega koos kukkus ka tuul ära. Nojah, ma olin juba jalgupidi vees ja loobuda ka ei kavatsenud, siiski mu enda võimalus. Ja nii ma siis siirdusin üle madalike kaldast kaugemale. Tuleb tõdeda, et kui tuult pole, siis on ikka kenakesti raske sõita ja veel keerulisem, kui on mingi imelik laine, mille kohta mul tuli ainult üks sõna meelde- mannalaroosa. Täitsa lampi kargas pähe see kirjeldus seal vees ja ega ma ise ka aru ei saanud, kust see tuli ja mida see täpselt peaks tähendama, aga see kohe sobis selle täiesti totaka olukorra kohta. Ma ei hakka ütlemagi, et mu esimene tund möödus vees ikka kangutades, no selles mõttes, et nagu mägedes üles ja alla ja siis nagu kurvides paremale ja vasakule ja eks sa siis sõida, kui ainukese hoo saadki üles siis, kui mäest st lainest alla sõidad. Tegelikult sai täitsa siiber sellest ja ma juba hakkasin väsima selle peale ja nii ma siis otsustasin, et aitab küll. Poolel teel kaldale tundsin, et midagi nagu hakkas puhuma ja siis veel rohkem ja siis ta tuli, täies hiilguses. Keerasin kärmelt otsa ringi ja panin Lohusalu poole ajama. Igal otsal tegin pauti, 2 tükki ebaõnnestusid ehk mu puri vajus vette, aga kõik teised tulid hästi välja. Ma nüüd enam ei peata hoogu täiesti maha ja ei seisa ja ei oota, vaid proovisin nn fast tacki ümber masti hüpates. Püsti jäin ja laines kõikumine ei andnud ka nii hullusti tunda. Oujeee, areng jälle, nii tore! Ja lõpuks ma uhasin uks lahti, sest see va tuul oli nii tugev, et ma ei saanud oma 5,2- sest jagu. Ja siis ma ei jaksanud enam sõita. Annab tunda, kui ise ei käi, kohe kuidagi ei jaksa ja peale 1 h ja 45 minutit olin ma läbi nagu Läti raha. Ja mu käed, aiaiaiai… krdima hellaks muutusid. Aga ma olin nii rõõmus, jess!

Info: Koht Laulasmaa

Tuul 8-10m/sek

Varustus 100 l+5,2 m2

Aeg 1h 45 min

2 Responses

  1. Kuidas veestardid õnnestuvad?

    • kristakarik

      Ehh… eks ma teen neid äärmisel vajadusel, kui muud moodi tõesti ei saa 🙂

Leave a Reply