“Mu Püünsi, mu armastatud Püünsi” 19.07.15

posted in: Blogi, Igapäevaelu | 0

Kontorirotina ei ole mul võimalik valida aega, et ise surfata. Kuidagi on juhtunud nii, et ainult päeval puhub ja õhtuks, kui ise mere äärde jõuan, on tuul vaiki või siis sobiv ainult koolituseks. Ja nii võib lausa õudusega öelda, et ma pole ise saanud oma isiklikku lauda vette juba rohkem , kui kuu aega- Oi kurjam, on ikka pikk aeg!

Ootasin seda päeva nagu ei tea mida ja ma lootsin, et selle lubatud tuulega ei juhtu midagi, no, et kas puhub liiga vähe või siis liiga palju. Ja kohe kindlasti ei kavatsenud ma seda rikkuda kuskil õudus kuubis tingimustes sõitmisega. Selleks sai suisa laagrist laupäeva hilisõhtul vehkat tehtud, et saaks korralikult välja magada ja siis minna Püünsisse, sest ma igatsesin seal surfamist hirmsasti.

No jah, ei saa just öelda, et see tuul oleks olnud väga sobiv, ikka puhus liiga palju ja Püünsisse jõudes käis juba korraks peast läbi mõte, krt ma pean jälle kaldal istuma. Kohale oli siiski tuldud, asjad panin ka kokku ja et ilmajaamad lubasid, et kella 15-st tõstab veel tuult, siis oli õige enne seda vette saada. Vette saamise ajaks muidugi oligi see juba tõusnud, aga võtsin oma asjad ja suundusin vette. Mõtlesin, et kui selle rajuga muud ei saa, siis veestarti ikka saab harjutada.

Ühest tähtsast elemendist pean ma siiski ka rääkima, ma ei tea, kus mu mõtted enne olid, aga ma ei saanud kuidagi tagumist jalga aasa, sest mulle kogu aeg tundus, et ma olen liiga lühikeste jalgadega. Ja mul oli nii vastik oma jalgu nii laiali ajada, et tagumine jalg aasani ulatuks. Ikka hoidsin seda täpselt jalaaasa ees. Vale ei ole, aga näe jalad on lühikesed. No valel pidid lühikesed jalad olema väidetavalt. Võtsin siis kruvika kätte ja panin tagumised aasad ühe augu võrra ette poole ja no ime sündis. Täna siis sõitsin korralikult mõlemad jalad kogu aeg aasas ja ei olnud ebameeldivat tunnet, et jalad on liiga laiali.

Tänane kihutamine oli küll uks lahti, aga super hea! Paudid tulid üle ühe ja isegi imestasin, et kuidas mul õnnestus sellise tuulega üldse püsti jääda.

Täna oli Virgo ka kohal ja Virgo andis taas oma poolse panuse minu veestardi paremaks omandamiseks. Täna mulle tundus, et ma õpin asju vales järjekorras. Gran Canarial sain ma ime hästi selgeks selle, kuidas lauale saada, puri ette kallutada ja sellega laud õigesse suunda saada, aga ma ei saanud päriselt selgeks, kuidas purje veest kätte saada. No tundub täiesti ülejõu käiv tegevus. Virgo siis näitas mulle madalas uuesti ette mõned nipid ja kui ma siis suure hooga taga sisse käisin, siis mõtlesin seda seal katsetama hakata. No pusisin seal asju õigeks ujuda ja purje veest kätte saada. Sain nii mõnedki korrad purje veest kätte ja võiks nagu minema kihutada, aga vot, lauale enam ei saa. Virgo jäi kah mu juures seisma ja ütles, et kle sul pidi ju olema probleem purje veest kätte saamisega, aga saad ju küll. No selgus, et pole jah nii keeruline ja saingi, aga krt lauale enam ei saa õigesti. Väsisin seal päris kenasti ära ja lõpuks andsin selleks korraks alla, sest ma tahtsin, et saaks ikka rohkem edasi tagasi kimada.

Ma käisin surfilaagris Erno poolt tehtud jibe koolitusel ja egas siis midagi, tuli ka need saadud nipid kuidagi järgi proovida. See, et ta ütles, et esimese jalaga tuleb lauda aasast tõsta carvimiseks( no ma tegelikult olen ju selle kohta ka varem lugenud), siis mu laud carvib nii krdi hästi, et mul tuli tegelikult alati enne lõppu hirm nahka ja sinna need suurel kiirusel jibed lõppesid. Üks läks kohe nii hästi, et momendil, millal oleks võinud juba purje ümber flipata, olid mu mõtted enda püsti hoidmisega nii ametis, et jalad jäid tähelepanuta ja olin sumaki vees.

Kõigele vaatamata olen ma nii väga rahul, et vette läksin ja tegin seal seda, mida tegin! Nüüd võib jälle natuke aega rahuliku südamega koolitada!

Info:

Koht: Püünsi

Tuul: 11- 14 m

Varustus: ikka enda oma, puri 4,0m2

Aeg: 1,5h

 

Leave a Reply