Siin ma nüüd olen- Roostal!
Panen auto parklasse ja sean sammud surfitelgi poole. Vastu jalutab meesterahvas, keda nüüd tean Tarmo Käosaarena. Suur ja lai naeratus võtab mind vastu. Kahtlused hakkavad kaduma, sest ei ole ju võimalik, et keegi nii sõbralik midagi ebameeldivat pakuks.
Räägin kiirelt enda olematutest kogemustest ja teatan, et olin tema koolitustel surfilaagris. Tulin meelde küll. See oli meeldiv!
Et ilm ei luba kunagi venitada, siis alustasime ilma pikema jututa trenazööril harjutamist.
Mul vedas, sest teised ei olnud veel kohale jõudnud ja nii sain täiesti ainuisikulise koolituse osaliseks.
Tuule tugevuse kohta ei oska ma midagi öelda, igal juhul sain nii harjutada, et puri trenazööril ikka püsti püsis. 1,5 tundi möödusid purje sikutades, hoides, samal ajal harjutades jalgade õiget asendit, astumist õigel momendil õigesse kohta. Proovisime allatuult pööret ja purjega nn laua juhtimist. Tundsin, kuidas selg hakkab väsima ja käed ei kuula sõna, pilgud hallile taevale ja veidi lainetes merele ei teinud rõõmsamaks. Mõtetes olin arvamusel, et surf pole minu jaoks. Olen liiga väike ja jõudu napib, et merel rahmeldada.
Seda mõtet ei lastud mul kaua mõelda. Tarmolt tuli teade, et nüüd õpitut vette proovima.
Vaatasin teda, siis merd, halli taevast ja tundsin, et ma ei taha minna. Tean ju, et vesi on alati külm ja märg ja sügav ja ma ei oska ujuda. Ajasin siiski omale kalipso selga ja alustuseks katsusin varbaga vett, kiljatasin, sest see oligi külm… Ma kartsin minna. Seda, et ma ujuda ei oska, ei julenud ma öelda. Sain oma käe otsa 150L Starboard Rio S- i ja 3m2 oranzi õppepurje. Veel oli võimalik põgeneda ja mitte minna…
Uhkus ja liigne soov proovida said võitu. Leidsin ennast paar sammu kaldast kaugemalt taljeni veest. Ja nii see algas!
Ronisin lauale, mis kõikus. Proovisin esmalt tunnetada, mida laud vees teeb, sest trenazöör küll nii ei käitunud. Tunne oli täiesti erinev. Nüüd oli aeg tegeleda purje veest välja saamisega. Tuletasin meelde, mida Tarmo kaldal rääkis ja hakkasin tegutsema. Päris raske oli!
Esimene katse lõppes meeletu paanikaga ülepea vees. Kukkusin seliti sisse ja et põhja ei olnud, olin kindel, et upun…õnneks tuli hetkega teine mõte, et mul on vest seljas ja midagi ei juhtu. Siiski suutsin paanikahoos endale vett suhu tõmmata ja hirm oli väga suur, sellest tulenevalt olin vee peal sekunditega. Kuid vahel võib tunduda isegi sekund tunnina. Et ma jonni ei jätnud, siis ronisin uuesti lauale proovima. Teine katse lõppes samuti vees. Kolmanda katsega sain purje püsti, tehtud vajalikud sammud laua peal ja tõmmata purje tuulde… Ma liikusin…
Kuulsin Tarmo hõiget üle mere, “Krista, sinu esimesed 30 meetrit!” Selleks kõigeks kulus 10 minutit.
See mis nüüd järgnes, seda ei ole võimalik kirjeldada. Mu hing juubeldas, eufooria võttis keha üle võimust ja näol olev totakas naeratus ei lahkunud hetkekski, lisaks juhuutasin kõva häälega üle mere, vallanud emotsioon otsis väljapääsu. Peas oli kelmikas mõte – surf on parem kui seks! Tundsin meeletut rõõmu teadmisest, et mina saan ka hakkama ja et see, millega nüüd tegelema hakkan, pakub mulle ilmselt edaspidi väga väga palju naudingut. Olin leidnud selle, mida igatsesin.
Olin vees kokku 20 minutit ja rohkem ma selle aja jooksul ei kukkunud. Mõtlesin endamisi, kuidas see saab võimalik olla, sest kõik teised leidsid ennast jälle ja jälle veest. Lisaks käis peast läbi mõte, et see polegi ju nii raske kui alguses tundus…
Veest välja minnes ei suutnud ma oma rõõmu endale hoida, Tarmo kartis ümbruskonna pärast, sest kui silmadesära süütaks, siis oleks ümbruskond põlenud. Lubasin olla kohal homme ja kõikidel järgmistel sobivatel päevadel.
Kuna olen selline, kes oma rõõmuemotsioone tahab jagada, siis teel Roostalt koju tagasi kuulsid nii mu vanemad kui õed ja vennad, parimad sõbrad sellest, kuidas ma sain surfamisega hakkama ja mida kõike ma tundsin. Õelt tuli vaid kommentaariks, et sa oled hull, sa ei oska ju ujudagi ja kardad vett. Emalt mure küsimusega, et ega minuga seal vees midagi ei juhtu. Sõbrannad avaldasid soovi järgmisel korral kaasa tulla…
Teadsin, et olin andnud ennast jäädavalt tuulele….
Info:
Koht:Roosta
Tuul:3m/sek
Puri:3,0m2 õppepuri
Laud:Starboard Rio S 150L
Aeg: 20 min
NB! Täna seda kirja pannes, ütles sõbranna Janika, palju õnne, et kirja said, ei läinudki aastat!
Ja teate, viskasin pilgu kalendrisse ja oh imet, täna on 25.07.08. Ma alustasin täpselt aasta tagasi!
Panen auto parklasse ja sean sammud surfitelgi poole. Vastu jalutab meesterahvas, keda nüüd tean Tarmo Käosaarena. Suur ja lai naeratus võtab mind vastu. Kahtlused hakkavad kaduma, sest ei ole ju võimalik, et keegi nii sõbralik midagi ebameeldivat pakuks.
Räägin kiirelt enda olematutest kogemustest ja teatan, et olin tema koolitustel surfilaagris. Tulin meelde küll. See oli meeldiv!
Et ilm ei luba kunagi venitada, siis alustasime ilma pikema jututa trenazööril harjutamist.
Mul vedas, sest teised ei olnud veel kohale jõudnud ja nii sain täiesti ainuisikulise koolituse osaliseks.
Tuule tugevuse kohta ei oska ma midagi öelda, igal juhul sain nii harjutada, et puri trenazööril ikka püsti püsis. 1,5 tundi möödusid purje sikutades, hoides, samal ajal harjutades jalgade õiget asendit, astumist õigel momendil õigesse kohta. Proovisime allatuult pööret ja purjega nn laua juhtimist. Tundsin, kuidas selg hakkab väsima ja käed ei kuula sõna, pilgud hallile taevale ja veidi lainetes merele ei teinud rõõmsamaks. Mõtetes olin arvamusel, et surf pole minu jaoks. Olen liiga väike ja jõudu napib, et merel rahmeldada.
Seda mõtet ei lastud mul kaua mõelda. Tarmolt tuli teade, et nüüd õpitut vette proovima.
Vaatasin teda, siis merd, halli taevast ja tundsin, et ma ei taha minna. Tean ju, et vesi on alati külm ja märg ja sügav ja ma ei oska ujuda. Ajasin siiski omale kalipso selga ja alustuseks katsusin varbaga vett, kiljatasin, sest see oligi külm… Ma kartsin minna. Seda, et ma ujuda ei oska, ei julenud ma öelda. Sain oma käe otsa 150L Starboard Rio S- i ja 3m2 oranzi õppepurje. Veel oli võimalik põgeneda ja mitte minna…
Uhkus ja liigne soov proovida said võitu. Leidsin ennast paar sammu kaldast kaugemalt taljeni veest. Ja nii see algas!
Ronisin lauale, mis kõikus. Proovisin esmalt tunnetada, mida laud vees teeb, sest trenazöör küll nii ei käitunud. Tunne oli täiesti erinev. Nüüd oli aeg tegeleda purje veest välja saamisega. Tuletasin meelde, mida Tarmo kaldal rääkis ja hakkasin tegutsema. Päris raske oli!
Esimene katse lõppes meeletu paanikaga ülepea vees. Kukkusin seliti sisse ja et põhja ei olnud, olin kindel, et upun…õnneks tuli hetkega teine mõte, et mul on vest seljas ja midagi ei juhtu. Siiski suutsin paanikahoos endale vett suhu tõmmata ja hirm oli väga suur, sellest tulenevalt olin vee peal sekunditega. Kuid vahel võib tunduda isegi sekund tunnina. Et ma jonni ei jätnud, siis ronisin uuesti lauale proovima. Teine katse lõppes samuti vees. Kolmanda katsega sain purje püsti, tehtud vajalikud sammud laua peal ja tõmmata purje tuulde… Ma liikusin…
Kuulsin Tarmo hõiget üle mere, “Krista, sinu esimesed 30 meetrit!” Selleks kõigeks kulus 10 minutit.
See mis nüüd järgnes, seda ei ole võimalik kirjeldada. Mu hing juubeldas, eufooria võttis keha üle võimust ja näol olev totakas naeratus ei lahkunud hetkekski, lisaks juhuutasin kõva häälega üle mere, vallanud emotsioon otsis väljapääsu. Peas oli kelmikas mõte – surf on parem kui seks! Tundsin meeletut rõõmu teadmisest, et mina saan ka hakkama ja et see, millega nüüd tegelema hakkan, pakub mulle ilmselt edaspidi väga väga palju naudingut. Olin leidnud selle, mida igatsesin.
Olin vees kokku 20 minutit ja rohkem ma selle aja jooksul ei kukkunud. Mõtlesin endamisi, kuidas see saab võimalik olla, sest kõik teised leidsid ennast jälle ja jälle veest. Lisaks käis peast läbi mõte, et see polegi ju nii raske kui alguses tundus…
Veest välja minnes ei suutnud ma oma rõõmu endale hoida, Tarmo kartis ümbruskonna pärast, sest kui silmadesära süütaks, siis oleks ümbruskond põlenud. Lubasin olla kohal homme ja kõikidel järgmistel sobivatel päevadel.
Kuna olen selline, kes oma rõõmuemotsioone tahab jagada, siis teel Roostalt koju tagasi kuulsid nii mu vanemad kui õed ja vennad, parimad sõbrad sellest, kuidas ma sain surfamisega hakkama ja mida kõike ma tundsin. Õelt tuli vaid kommentaariks, et sa oled hull, sa ei oska ju ujudagi ja kardad vett. Emalt mure küsimusega, et ega minuga seal vees midagi ei juhtu. Sõbrannad avaldasid soovi järgmisel korral kaasa tulla…
Teadsin, et olin andnud ennast jäädavalt tuulele….
Info:
Koht:Roosta
Tuul:3m/sek
Puri:3,0m2 õppepuri
Laud:Starboard Rio S 150L
Aeg: 20 min
NB! Täna seda kirja pannes, ütles sõbranna Janika, palju õnne, et kirja said, ei läinudki aastat!
Ja teate, viskasin pilgu kalendrisse ja oh imet, täna on 25.07.08. Ma alustasin täpselt aasta tagasi!