Kirjutan taas oma surfilaagerdamisest Kosil, Kefalose lahe ääres, Vetratoria surfiklubis.
Selle aasta surfilaagrit hakkasin organiseerima juba 2017 oktoobris ja kehtib ikka reegel, tark ei torma. Kuniks olin lennukipiletid endale ära soetanud, avastasin mõningane aeg hiljem, et Aegean airline on muutnud lennugraafikut ja muidugi meile sobivamaks. Tähendas see siis seda, et Airbalticuga Tallinn- Riia ots oleks ära jäänud. Nii, et kes tahab teha Kosile puhkusereisi, kasutage aga rõõmsalt praktiliselt otselendu. Laagerdajaid tuli kokku seekord 21 ja imetore on, et 19 neist käisid tublilt surfamas. Ma ütlen alati, et see surfispot on super, sest sobib kõikidele v.a lainesõidu armastajatele. Kui puhub lõunast, siis sobib ka neile, aga seda suunda tuulepoissi kohtab harva. Seekord me temaga kokku igaljuhul ei sattunud.
Meie esimene päev Kosil kulges enamuse jaoks patja kallistades. Mina olin küll klubis kiibitsemas, aga magamata öö andas nii kõvasti tunda, et ma lihtsalt ei jaksanud merele minna. Istusin varjus ja vaatasin, kuidas Andrus ja Toomas sõidavad. Kahju oli küll tuult raisku lasta, aga ma teadsin, et mul on veel 11 päeva, mida saan võimalusel kasutada. Mulle tundus kangesti hea mõte olla selge peaga merel ja mitte uinamuinana nagu ma olin.
Kõige parem tunne oli muidugi taas tagasi olla, näha, et kõik on endist viisi hea. Klubi on lahti, uued asjad ootamas, meri, ikka sama sinine, kui ma mäletasin ja päike ja soojus nagu kirss tordil. Ma tõepoolest armastan seal nii väga olla! Nojah seitsmes kord ka juba, nagu veteran käija seal.
Aga nüüd siis juba veidi lähemalt nendest minu kõige tähtsamatest hetkedest! Ja muuseas, ma soetasin omale udupeene kella, et saaksin ka lõpuks näha, mida ma seal vee peal üldse teen.
13.05 – Tuul 10-12m/ sek. Varustus 100 L ja 5,0m2. Sõidu aeg 2h. Nagu tavaliselt minu puhul, siis see esimene kord on nagu algajana vette minek. Viimane surf sai tehtud septembris 2017 ja tunne oli nagu kassil, kes vette visatakse. Ma muidugi ei tea, kuidas nad ennast siis tunnevad, aga vist mitte väga hästi? Tegelikkuses ei mäleta ma sellest kahest tunnist midagi, tean vaid, et ma lihtsalt sõitsin ja sõitsin edasi tagasi nagu see oleks mu viimane kord merel. Ma ei mäleta, kas oli midagi, mis oleks häirinud, aga ilmselt mitte. Ja kui rääkida juba tulemustest, siis ma esmakordselt tundsin, et hakkan nüüd iseendaga võistlema. Nii põnev oli vaadata, et olin hakkama saanud 20 km läbimisega ja minu maksimum kiirus ulatus isegi 38 km/ h. Vot seda ei osanud ma isegi unes ette näha, et ma võiksin ka sellist kiirust arendada. Tean, tean, et see on täiesti tavaline ja Eesti rekord on väga kaugel minu tulemusest, aga minu jaoks, kes ma kiirust ikka pelgan, oli seda parajalt palju.
14.05- Tuul 3-4m/ sek. Varustus algajate M ja 5,0m2. Aeg 2h. Nagu näljane kippusin jälle merele, vaatamata seigale, et tuul soosis algajaid. Aga mul on meeles ühe sõbra, Punamütsikese sõnad, kes ütles, et kasuta sellist tuult õppimiseks. Ja seda ma tegin! Proovisin meenutada, mis tunne on purje keerutada ja kas ikka püsib käes või mitte. Ja loomulikult nautisin ma ülekõige vee peal olemist, kui õrn briis põske paitab. Olin lihtsalt hetkes ja oi kui kuramuse hea see oli!
Et jutt lappama ei läheks, siis järgmiste päevade heietused tulevad järgmiste postitustega!