“Surfiseiklus India ookeanis, Maafushil”

Kõlab nagu hüper mega surfinauding eriliselt soojas kohas! No jah, kõik vastab tõele, välja arvatud see hüper mega surfinaudingu osa. 🙂 Seekord oli asi lihtsalt põhimõtteline ehk siis ma tahtsin teada, mis moodi on surfata India ookeanis sajandi vanuse varustusega. Tegelikult me siiski ootasime, et äkki hakkab natukenegi puhuma, et katsetamiseks päris seisma ei peaks minema. Aga mida polnud, oli tuul. No teisel pool saart puhus, aga surfiklubi ei olnud valmis asju sinna viima. Surfiklubi iseenesest oli äge koht, igasugu erinevat kraami mereliste tegevuste tarbeks, kajakid, SUP lauad, jetid, lohed, paraseiling, snorkeldamine, sandbanki ja resortide külastus.

Purjelaudu oli 2 tk, üks siis päris algajate oma ja teine 150 liitrine, mis ilmselt oli tormituultega kuskilt suvalisest kohast kunagi ammu randa uhutud ja siis uuesti kasutusele võetud. Okei, laud siiski kandis meid, arvestades, et ilmselt sisaldas see rohkem vett, kui laual endal litraazi. Jalaaasad olid olemas, usutatavasti paigutatud sinna perioodil, kui ahvist inimene arenes, uim arvatavalt samast perioodist. Aga me ei virise, asi oli ju ainult mõttes proovida. Ja taglas, aastatest enne meie aja arvamist, aastaarvu võite igaüks ise juurde mõelda. Andrus arvas hetkeks, et oleks hea mõte poom normaalsele kõrgusele panna ja puri korralikult üles rigada, et see nagu laudauks välja ei näeks ja äkki saaks ikka vähe liikuma siis ka, kui purje aerodünaamika vastaspidi ei töötaks. Õnneks said kohalikud spetsialistid enne jaole, muidu oleks muuseumi eksponaadist ainult jupid järgi jäänud. Ei ole vist vajadust öelda, et kogu see krempel koosnes erinevatest osadest, mis olid lihtsalt kuidagi kokku pandud ja mida sai nimetada üldnimetusega purjelaua varustus. Ja sellega õnnestus vee peal liikuda, elu on lill!

Andrus tegi oma esimesed India ookeani triibud ja siis oli minu kord katsetada. Peaasi, et saaks mõned pildid soojast surfist ja linnukese kirja, et tehtud. Ma muidugi tundsin, et hakkas tõmbama ja ega siis muud ei teinud, kui, et lasin minna. Jah, ilus elu sai otsa, kui see kämmidega ollus pööret tehes vette kukkus ja ma seda sealt enam kätte ei saanud. Olin vist veidi mugav ka ja andsin liiga kergelt järele. Lihtsam on ikka süüdistada seda, et  laua raip oli kohutavalt libe ja poom ülepea kõrgusel. Käisin karsumm sisse kah, ilma vestita muidugi. Ja ega ma siis muud ei teinud, kui hoidsin ühe käega lauast ja teisega vehkisin ujuda. Ojaa, soojas vees on nii mõnna olla, kuniks hakkad mõtlema selle peale, et pergele, siia kanti on loodus rohkelt erinevaid loomaliike vette elama paigutanud. Mnjaa, ei tahtnud ma seal sügavas vees enam sooja vanni võtta ja olin krapsti laua peal tagasi. Me ju kõik teame, mis moodi näeb välja enese päästmise võte, kui tuult pole ja kaldale on vaja saada. Ma kasutasin seda sama algupärast mõtteviisi, aga oma kogemustele tulenedes võib nüüd öelda, et kui ikka hoovus tahab vastassuunas tegutseda, siis sina selle vastu ei saa oma kahe väikese käelabaga.

Oh seda suurt seiklust ja milline mees, Andrus ujus mulle appi, tiris purje veest välja ja nii me siis saime kuidagi liikuma kalda poole, mina jalaaasast kinni hoides laua taga vedelemas. Kuniks, kuniks me mõnuga korrallidesse põrutasime. Kõikse hullem, et põhi on olemas, aga paljast jalga sinna vastu panna ei saa, et saaks kaldale kõndida. Nii põnev uus kogemus! Marraskil nahast soolases vees ma siin kohal ei räägi, sest ega see pole mingi meditsiini blogi, vaid ikka surfi oma. Kuidas me siis lõpuks kaldale saime? Andrus sõitis uuesti kaugemale merele ja võttis kõrgust, mina olin selleks ajaks samuti natuke edasi ujunud ja kui ta siis lõpuks minu juurde tagasi jõudis, haarasin hoopealt nagu filmis, jalaaasast ja saime minema. Jaa, nii tore ja meelde jääv seiklus soojas vannis. Olgu öeldud, et klubi kutt tahtis meid skuutriga kaldale vedada, aga me polnud nõus, see oleks liiga lihtne olnud.

Ja ega me siis varustust kohe tagasi ei andnud, ma pidin ikka veel proovima, nüüd küll kaldast ja korallidest mõistlikul kaugusel. Jeerum, ma ei olnud septembrist alates purjelaual käinud. Tunne oli nagu oleks esimest korda, aga no nii hullult äge! Vähemalt ma tean, et minu kaldaltstardi tehnika on säilinud. 🙂

Oeh, India ookean ja sajandite vanune varustus, kuidas need meie esiisadest surfajad üldse selliste asjadega vee peal käisid? Aga eks loo moraal on see, et surfa rohkem, kui 4 korda suve jooksul ja mina olen muidugi eriti ära hellitatud ka oma ülikerge surfivarustuse poolt!

.