See oli parim, maailma parim surfireis! Aga alustan päris algusest, mis võimaldab Teil lugeda kokkuvõtet kogu reisist. Oma veetundidest kirjutan eraldi, sest vastasel korral oleks tegu juba väikese mõõtmelise raamatuga!
Nagu reisikorraldajale kohane, saabusin ma Vana- Pääsküla bussipeatusesse peaaegu kõige hiljem. Kõik reisisellid olid juba omale Kaunase poole suunduvas bussis kohad leidnud ning kui saabus ka sünnipäevalaps Fred, võis sõit lennujaama alata. Ma arvasin, et see bussisõit saab olema karm ja vaevaline, aga see möödus väga mõnusalt naljatades, tukkudes ja taas naljatades. Naeru oli sellel reisil üldse väga ohtralt, eks näis palju me eluaastaid sellega juurde saime. Igal juhul olime me isegi veidi varem, kui planeeritud Kaunase lennujaamas kohal, tegime seal kiire tutvusringi, sest kõik ei olnud kõigiga tuttavad. Olgu öeldud, et meid oli kokku 24 tükki vahelduva eduga.
Lennujaamas leidis aset muidugi üks päris huvitav seik, nimelt oli seal üks flaieri jagaja, kes teadis, et üks suur punt eestlaseid lendab Kosile surfama. No me ikka nuputasime, et kus krt tema seda teab, et meid sinna nii palju lendab. No pärast saime teada, et tegelikult meil Marko oli jõudnud nendega juba veidi rääkida ja nii see info lekkiski. Me muidugi jõudsime juba enda ninad tähtsusest püsti ajada, et vot, kus oleme tegijad, isegi lennujaamas teatakse, et suur grupp eesti surfareid reisib.
Lend Kosile kestis 3,5 tundi ehk võib öelda, et ka see läks ruttu. Lennujaamast rabasime oma pagasid, otsisime üles transfeeri ja 20 minutit hiljem olime oma majutuspaigas. Kos on kevadel palju, palju rohelisem ja lillelisem, kui sügisel, aga kõige mõnusam on siiski, et vastu võttis meid 25 kraadine kuumus ja sel hetkel ei vajanud me keegi mitte midagi muud. No jah, kõht oli meil muidugi kõigil jube tühi ja peale tubade jagamist otsustas üldsus minna ühisele õhtusöögile. Alustasime restoranis Maria, kus pugisime hoolega ja võib arvata, et tegime neile hooajavälise parima käibega päeva, sest eestlastest õgardlus oli piiritu. No Kreeka söök on ka tegelikult ütlemata maitsev.
Järgmist päeva alustasime karjakaupa sõiduvahendite laenutamisega. Manolise autorendist leidsime soomlasest naisterahva, kellega sai siis oma laenutuse asjad finskat purssides selgeks. Laenutasime rollerid, ATV-d ja auto. Suure koguse pealt tuli ära ka paras discount, nii, et olime kõik vähemal või rohkemal määral õnnelikud. Igal juhul annab see liikumisvabaduse ja kui on soov omal käel saarel ringi vaadata, siis jalgratta ja jalamehena võib see päris kaua aega võtta.
Peale sõiduvahendite omandamist, suundusime otsejoones surfiklubisse. Koostööks valisin Vetratoria surfiklubi, kus olin varasemalt juba käinud ja teadsin, mis moodi seal toimetatakse ja reisile eelnenud kirjavahetus isiklikult omanikuga oli väga hea algus. Klubi on kahe aastaga väga palju muutunud ja otseloomulikult ainult paremaks. Ruumid on avaramad, varustust on piisavalt, 100 lauda max vanusega 2 aastat, purjesid ei jõudnud isegi kokku lugeda, sest väga paljud neist olid lisaks ka riiulil alles pakendis. Klubi ette oli tehtud mõnus varjualune pinkide ja lauaga ning lisaks olid lebotamiseks rannatoolid. Igati väga ja väga ok.
Meie saabumist oodati ja kogu registreerimine ja muud protseduurid läksid ülima lihtsusega. Peab ütlema, et meile pakuti nii häid tingimusi varustuse rendiks, et siiani hästi ei usu. Kui päris aus olla, siis iseloomustab kogu meie tegevust surfiklubis kolm sõna- MEID KANTI KÄTEL! See võib tunduda ülistuslauluna, aga ma ei ole saanud mitte kuskil nii hea ja südamliku teeninduse osaliseks. Ükskõik mida me vajasime või küsisime, selle ka saime. Mitte, et me oleksime seal hullu saama peal väljas olnud, aga nii omanike, kui instruktorite, teiste külaliste ja restorani töötajate suhtumine oli nii üli soe, et lausa kirjeldamatu. Ja peod! Hmm, kas eestlased oskavad pidutseda või avaldub nende pidutsemise oskus alles koos venehingedega. Igal juhul olid need väga, väga ägedad ja kui poleks olnud nendele järgnevaid surfihommikuid, siis oleks seal üks pidu teise otsas hommikuni kestnud. Möllu ja tralli oli kuhjaga. Klubi korraldas praktiliselt üle päeva teema õhtuid või nii sama pidusid ja raske oli ennast nendest eemale hoida, sest need olid lõbusad ja tore oli Moskvast ja Peterburist pärit külastajatega suurt rahvapidu pidada. Meie seal olles saime näha BBQ ja Itaalia õhtut, tellisime omale Eurovisiooni poolfinaali vaatamise, tähistasime väga suurejooneliselt Indreku ja ühe vene poisi sünnipäeva, kes oli topelt õnnelik, kuna nägi esimest korda eestlast ja lisaks siis olime ka tal sünnipäeval. Ühesõnaga oli seal õhtust tegevust kuhjaga. Tõnis Mäe” Koit” vene lipu all kõlas ka päris huvitavalt.
Meie päevad algasid klubis hiljemalt kell 10 hommikul, Toomas oli vahel isegi varem kohal ja kui tuule prognoos ja seisund sai üle kontrollitud, siis me lihtsalt lebotasime, võtsime päikest, nautisime vaadet ja tegelesime selle kõige tähtsamaga- surfasime!
Lõputult surfata ei jaksa meist keegi ja kümne päeva sisse mahtus ka paar tuuletumat päeva, mida motogäng Kosi avastamiseks kasutas. Käisime pealinnas, nautisime terme, imetlesime päikeseloojanguid ja ühiseid lõuna- ja õhtusööke. Kõike ei saa alati koos teha, sest inimestel on erinevad huvid ja nii liikusid grupiliikmed ka omaette. Õhtuti kogunesime väikestele ühisõhtutele, kus siis sai suure naeru saatel oma päeva tegemistest jutustatud.
Mina ja Andrus seiklesime seekord vähe ringi, sest eelmisel korral sai 800 km läbimisega avastatud peaaegu iga nurk Kosi saarest, kuid väikese värskenduskuuri tegime siiski.
Kos on imetabaselt armas, väike saar ja seal on igale ühele midagi. Soovitan soojalt saart külastada. No nt võite kohe minu järgmise reisiga sinna, ühineda.
Reisiseltskond oli selline, et raske on paremat tahta, kõik Ohhid olid jäänud koju ja kaasas olid ainult Ahhid! Keegi ei virisenud, keegi ei vingunud, mina korraldajana nägin ainult naeruseid ja rahulolevaid nägusid. Väga super seltskond ja sellistega läheks iga kell uuesti.
Meil oli üks viperus, mis õnneks lahenes väga hästi. Nimelt ei saabunud kl 5 hommikul Eliko transfeeri, kuid Katri, kes oli auto rentinud, viis ta kenasti lennujaama. Ülejäänud korraldus toimis õnneks kõik kenasti.
See oli üks paganama hea reis ja selle tegid suurepäraseks inimesed, kellega ma koos reisil olin ning inimesed, kelle juures me oma aja veetsime! Siin kohal tänan ma igat meie grupiliiget- Andrus, Margit, Maarja, Elena, Fred, Katri, Katri ema, väike Andris, Jurgis, Eliko, Leela, Karin, Raimond, Külliki, Toomas, Marko, Gerli, Mihkel, Külli, Indrek, Andrias, Sirli ja Kristel. Te olete fantastilised, aitäh ja sügav kummardus! Lisaks kuulub minu tänu klubi inimestele, kes andsid kõik endast, et meil seal tore oleks- Alexey, Natalia, Adi ja Sergey! Minu süda jäi sinna ja juba septembris läheme me sinna tagasi, et nautida sügiseselt kuuma Kosi, küpseid arbuuse ja meloneid, vannisooja merevett ja tuult, sest tuul on seal alati!
Üht pean ma tunnistama, windguruga ei ole sellel saarel midagi teha, sest tuult elab seal oma elu ja ei allu ühelegi prognoosile!
Näeme merel ja näeme Kosil!
Minuga tuli Eestisse kaasa kaks Vetratoria surfiklubi lippu ning kui Te neid kuskil rannas lehvimas näete, siis teadke, et see on Kristasurf ja surfiklubi, kus Teid oodatakse suure rõõmuga!