Täna on juba märtsi lõpp ja laagrist on möödas päris kaua aega. Kirjutada tagant järgi, ilma emotsioonideta, on teadagi suhteliselt keeruline. Siiski püüan ma teha kokkuvõtte, sest ei saa mööda vaadata nii tähtsast asjast nagu laagrite ajaloos esmakordselt, sai surfata kõikidel päevadel. See tundub tegelikult ulmeline isegi nüüd, sellele mõteldes. Iga kord, kui ma oma jalad Kosil maha panen, tunnen ma, et ma olen jõudnud koju, ma juba tean, mis ees on ootamas, kust ma leian transfeerid, kus ma ööbin, kus ma teen oma esimese õhtusöögi ja millal ma lähen surfiklubisse. Ja ma tean täpselt, kus ja mis asub surfiklubis. Ja muidugi on ääretult tore see, kuidas meid alati seal vastu võetakse, seda ei saagi vist kirjeldada, peab ise tundma. Ka sellest on saanud minu kodu ja nii ei pane keegi mulle pahaks, et ma tutvustan sealset kodukorda ise, räägin, kuidas asjad käivad. Ma ei jõua Vetratoria surfiklubi ära kiita, parimatest parim!
Kuidas meil siis need toredad tuulised päevad möödusid? Kui on teada, mis kella ajal tuul enam jaolt puhuma hakkab, siis tead ka seda, et enne pole mõtet väga tõmblema hakata, sest muidu juhtub see, et tõmbled enne ära, kui õige tuul pärale jõuab. Mina kasutasin seda teadmist selleks, et õppida, õppida, õppida Lenin, oma väikelaevajuhi eksamiks. Selle käigus ma muidugi jagasin ohtralt tarkuseteri ka teistele, sest nii on lihtsam õppida, kui sa sellest valjusti räägid. Õnneks viitsis Regina mind kuulata ka, sest talle pakkus see väga huvi. Ja kui ma rääkisin paadimees Janisele, et ma hakkan eksamit tegema, siis ta võttis mind oma kaatrile kaasa ja lubas juhtida. Vot see oli väga äge kogemus. See polnud mingi kummipaat, vaid ikka nagu täitsa tore mootorpaat, millega ta muidu meid, merehädalisi maale tagasi toimetab.
Aga surfist- ma alati kirjutan välja omale paberile, millega ma olen sõitnud ja mitu tundi päevas ja otse loomulikult on mul nüüd see paber juba oma teed jalutama läinud ja ma ei mäleta mitte midagi. Õnneks on facebook, kuhu ma oma eredamad mälestused kirja panin. Me jõudsime Kosile 08.10 õhtul ja järgmisel päeval alustasime koheselt surfamist, sest tuul puhus. Minu lemmikpurjeks osutus seekord taas 5,7 Move ja ma kasutasin seda kohe väga ohtralt. Lauaks ikka 100 Firemove LTD, see ka mu vaieldamatu lemmik, kuigi vahel tundub, et võiks olla ka miskit väiksemat jalgade all. Kaks esimest päeva olid vapustavad, esimesel päeval 1,5h ja järgmisel juba tubli 3 h. Ja nii need päevad möödusid. Kahel päeval tormas selliselt, et peale tunni ajaseid katsetusi andsin loobumisvõidu merele, 3,2m2 oli lihtsalt selgelt üle. Üldse sai seekord väga palju väiksemate asjadega sõita. Aga üks eriline surfipäev on mul siiski ehedalt meeles. Olime pool päeva niisama päikese käes vedelenud ja õppinud ja ootasime tuult. Tuleb tõdeda, et see oli selline, et võta või jäta, ehk puhus nii vähe, et ega keegi ei viitsinud peale minna. Mina sügelesin küll, sest tormised päevad olid surfinälja tekitanud. Nii ma siis seal olin otsustamatuse faasis ja mõtlesin, et mida teha. Andrus siis ütles, et mine, mine, ma siis, et ok, tassi mulle asjad mere äärde, et ma ei viitsi seda suurt purje ise vedada. Läksin siiski klubisse vaatama, et mida siis võtta. Sergeilt küsisin, milline suur puri on seitsmestest kõige kergem ja nii ta siis ütles, et 7,3m2. Okei, võtame selle. Lauaks sai valitud 120 l firemove, mis on uhkelt lai ja mõnus. Andrus vedas asjad mulle mere äärde ja tassis vette. Mina siis nagu printsess võtsin poomist, tegin elegantselt kaldaltstardi ja panin ajama. No jah, sain minema, aga glissist jäi millimeeter puudu. Seega suundusin kaldalt kaugemale. Tundus ikkagi, et ei saa sest asja, aga kuna olin juba päris kaugele jõudnud, ei raatsinud kohe alla ka anda. Ja siis sai mu ootamine kuhjaga tasutud. Ma lihtsalt glissasin ja glissasin selliselt ülisujuvalt, ilma kuhugile hullult kihutamata. No nii lõpmata hea oli ja siis juhtus veel üks ime, mida ma olin terve aja oodanud ja lootnud. Ma sain koos siniselt helendavate lendkaladega võidu sõita. See on selline ülimalt eriline kogemus. Ja nii ma siis tegin seal neid otsi, umbes kilomeeter kaugemal kaldast ja ma muudkui mõtlesin, et proovige ainult mult see mõnu võtta, et ma saan siis hirmus tigedaks. No ma kartsin, et keegi saadab mulle paadi järgi. Vahepeal läks tuul muidugi vähe liiga kõvaks ka, aga no sain hakkama. Mulle meeldib see, et puri pole närviline ja äkiline, vaid kõik on lihtsalt ülimalt hea. Ja kui ma nüüd mõtlen sellele merele olemisele, siis ma panin ennast kohe väga seal proovile, sest punkt üks, ma olin seal täiesti üksi ja punkt kaks, ma pole mitte kunagi olnud kaldast nii kaugel, et ma maju ei suuda enam eristada, vaid on ainult üks hele triip. No jah, sellel pole mu nägemisega muidugi midagi pistmist :). Ja mul oli krdima kahju, et mul polnud kella, mis oleks pärast näidanud, kui palju ma sõitsin ja kui kaugel. Aga jah, tagasi pidi ju ka kaldale saama. See pole seal just kõige kergemate killast, sest tuleb sõita väga pikalt ja kaugele üles, selleks et saada õigesse kohta all. Tegin päris mitu pikka triipu, et saada see õige nurk, sest maha tuli ju saada sama moodi nagu peale sai mindud.No õnneks mu strateegia ei vedanud mind alt ja nii ma siis ühel hetkel sain täpselt õigesse kohta ka, kuigi tuul kipub seal kalda all väga keerutama. Põlve sügavuses vees astusin laualt maha, ulatasin Andrusele, kes oli vette vastu tulnud, poomi ja läksin suure naeratusega kaldale. Oo, ma nõretasin uhkusest, sest ma ise olin kuiv ja seda oli ka puri, nii, et mida sa hing veel ihaldad. Astu peale, sõida ja anna asjad tagasi. Paadimees ütles ka mulle nii kenasti-” Tere tulemast tagasi!”. Ma olin ära olnud 2 h ja 20 minutit. Ja mis ma siis teada sain, et Andrus oli tahtnud mulle korduvalt paati järgi saata, aga Regina oli talle öelnud, et las ta olla, et saab vihaseks, kui keegi järgi saadetakseNii tore, et mu sõbrad mind tunnevad :).
Ja siis ma räägin veel sellest, et ma sain lõpuks teada, et Kos võib olla ka lainesõitjate paradiis, sest kui tuul puhub õigest suunast ja kõvasti, siis tekib Agios Stefanosele selline laine, et meie istusime lihtsalt ja vaatasime pealt, kuidas Kristjanid, Toomased ja Pennyd laineid nautisid. See oli ikka über äge. Ja ega mul polnud aimugi, et Kosil selline surfiseltskond üldse olemas on, no nii ehe. Ajast puretud autod, surfikoerad, fotograafid ja siis surfarite imetillukesed lauad ja purjed. Ühesõnaga ülimalt äge vaatepilt. Seda me käisime siis kolmel õhtul seal eraldi vaatamas, kui enda surf oli päeval surfatud.
Nii, et Kos sobib tegelikult surfamiseks kõikidele!
Muuseas, me läheme mais jälle! Seekord siis 11- 23.05! Kosi surfilaagris kohtume! Kui tahad ka tulla, anna endast märku! Kõik on oodatud ja seltsis on absoluutselt mõnusam sõita! Andrus muidugi ootab eriti neid, kellega saaks võidu kihutada 🙂