Õues on torm. Kõik istuvad kodus, kuid mitte nemad – surfarid…ning mina,
kes ma leian end ikka ja jälle vee äärest, surfarite tegemisi jälgimas, endal hinges igatsus millegi järele.
Igatsusest saab lõpuks tõde – tahan olla üks nende seast!
Kuidas, kus, millal…küsimustele ei tule lõppu…
Teen algust 2007 juuli, Nivea Surfilaagris – mõned tunnid teooriat. Praktika jaoks ei ole julgust. Imetlen endiselt kaldalt. Kas nii jääbki?
Laagrimelus õnnestub tutvuda surfikoolitaja Tarmo Käosaarega, kes lubab panna kahe tunniga vee peal sõitma.
Vanasõna: „Annad sõrme, võtab käe.“ tundub asjakohane.
10 päeva hiljem saan kõne sobiva ilma kohta, kihutan teadmatuses kohale, ärevus on võimust võtmas…kas tõesti… Roosta!..Ootamas on rõõmsameelne Tarmo oma trenazööriga.
1,5 tundi harjutamist, võõrsõnad, tundmatud terminid, info küllus, väsimus kätes ja järjest süvenev kahtlus, et see pole vist ikka minu jaoks…
Korraldus trenazööril õpitut vees proovida tekitab veel suurema kahtluse.
Kalipso seljas, laud ja puri käe otsas ei julge ma isegi iitsatada, et vesi on minu jaoks alati külm, et ma ei oska ujuda ja, et kardan paaniliselt sügavat vett.
Hirmu alla surudes, jalad värisemas leian ennast kõikuvalt laualt. Mis pidi see puri nüüd olema peab?…hetk hiljem ülepea vesi ja kohutav paanika – upun! Ei uppunud, päästevest tõi pinnale.
Mõned korrad veel vee ahmimist ja 10 minutit hiljem kandub üle vee Tarmo hõige:“Krista, sinu esimesed 20 meetrit!“
Hing tahab seest välja hüpata, juubeldan ja juhuutan kõva häälega üle mere, pulbitsev rõõm on otsatu ja totakas naeratus ei taha suult minna, kardan ümbruskonna pärast, mine tea, äkki silmade sära süütab…midagi on juhtunud…minuni jõudis teadmine – ma saan hakkama!!!
Taban end vallatult mõttelt- surf on parem kui seks!
Kas nii lihtne see ongi?
Ei ole!- Edasi on hommikul ärgates esimene pilk õue, tuule korral valus tõde – tuleb olla kella viieni kontoris. Mis saab edasi? Kas tuult jätkub? Kas ilm püsib? Päeval piinavad kõned Tarmolt, kes teatab, et väljas on miljoni dollari ilm. Töö jääb seisma ja kujutluses on vaid soov juba minna. Kella kukkudes tormamine autosse, pöörane kihutamine Roostale, tee peal kõne lapsele küsimusega, kas saab ise hakkama, kohale jõudes avastus – oih ma olen rannas kostüümi ja kõrgete kontsadega…
…Sinikad, marrastused, murtud küüned, vetikad suus, silmades, juustes, uppumise oht purje all, vigane jalg masti vahele jäämisest, võitlus lainetega, pikale veninud õhtud, väsimus, auto meenutamas prügilat ja elamine liivakasti… ja selle kõige krooniks meeletu õnnetunne igast läbitud meetrist, rõõm järjest vähem ja vähem vette kukkumisest, otsatu elevus ja rahulolu teadmisest, et minust on saamas surfar…
Kevad 2008 – kasvav ärevus tunne, ootus, mõtted , mida ja kuidas sellel hooajal, kas laenutan varustust edasi, matemaatilised tehted ja tõde – vajan enda varustust. Kui suur laud, puri? Kas piisab ühest või võtan kaks? Kas kasutatud või uued? Meeletu info, pakkumised, kõhklused, kõned Tarmole, otsingud erinevates surfipoodides. Ja siis ma leian ta, oma uue 122L surfilauast kallima.Lisaks sellele 2 purje, masti, poomi ja kõik muu, mis ühel surfajal olemas peab olema.
Nüüdseks olen sõitnud 15 tundi Eestis ja 12 tundi Dahabis, oma iskliku lauaga kokku 4 tundi, saan hakkama purje rigamisega, oskan lauda juhtida sinna kuhu soovin, teen kaldalt starti, pauti ja harjutan trapetsis sõitu, olen EPLi liige, mul on mu isiklik purjenumber ja palju fantastilisi surfaritest sõpru, olen minetanud paanika hood sügavas vees ja kartuse külma vee vastu…
Olen õnnelik, et julgesin proovida ja mul on midagi, millest rõõmu tunda…
See on olnud minu hirmude jaoks tohutu eneseületus, aga siin ma olen, julgustamaks Teid, kes Te soovite surfimaailmast osa saada..
Muuseas, ujuda ei oska ma endiselt!