“Unelemine briisis”

posted in: Blogi, Igapäevaelu, Reisid | 0

17.05.18 Vahel ma kadestan algajaid, kes iga hinna eest igasuguse tuulega vette ronivad. Olles juba kümmekond aastat sõitnud, hakkad rohkem valima, millal ja miks üldse minna. Kadedus ajab ennast ka vahel vette ja kui Kosil ei kaust ära kõiki pakutavaid võimalusi, teed suure vea. Seega siis vette,  algaja varustusega, väikese purjega keerlema, pöörlema. Oehh, ja siis paitab mõnus briis põske ja suu tõuseb kõrvuni. On lihtsalt nii väga hea olla mere peal, kuhugi suunas kihutamata!

Laud: L, puri 4,2. Aeg: 1h

18.05.18 Purjede vahetamise meistriks. Tuult nagu oli ja ei olnud ka. Käisin siiski poole tunni kaupa erinevaid purjesid proovimas.

Laud: 100 L. purjed: 5,3 ja 6,2 Aeg kokku: 1h

20.05.18 Taas kord suure purje ilm. Kui juba kord asi ette võetud, siis edaspidi lähevad asjad julgemalt. Vähe nagu raske oli võrreldes eelmise korraga ja ei saanud ennast väga mõnusalt trapetsisse. Kiskus ja kiskus ja ega jaksanudki rohkem, kui 1h ja 15 minutit. Igaks juhuks tegin õhtul samade asjadega veel tund aega otsa. Tore oli, aga tuul vaibus ära ja kuna olin tuult taga ajades kaldunud väikese saare varju, tuli paadimees Janis mind otsima ja sõidutas tagasi kaldale.

Laud: 120 L, puri 7,3m2. Aeg kokku: 2h

21.05.18 Täna anti ainult SUP-i. Läksin üksinda oma mõtetega seilama, küll oli mõnus! Tegin tiiru ümber Ag. Theologose saare. Vesi oli madal ja saarele sai kohtadest, kust seda tavaliselt kohe üldse ei saa.

22.05.18 Tagant järgi on keeruline emotsioone kirja panna, aga kui ikka 2h järjest vees viibida, siis on üsna selge, et kõik oli rohkem, kui suurepärane. Olles mitu päeva suuremõõdulisi taltsutanud, tundus 5,0 käes nagu pisike putukas. Kuidagi imelik oli pöördeid teha ja tasakaal tahtis kõikse aeg ära kaduda. Hakka või suurte purjede usku. Laud: 100 L, puri 5,0

23.05.18 Täna õhtul oli koju minek. Seega olid asjad ettenägelikult hommikul ära pakitud, kaasa arvatud trapetsid ja muu nodi ja nii tuli need klubist kasutamiseks rentida. Vest oli suur ja trapets ka väga veider, no harjunud enda omadega. Vee peale pidi igal juhul minema, olgu siis kas või sellise kostüümega. Kõik tasus ennast kuhjaga ära, oli mõnus poolteist tundi. Ja siis kiire pesu ja transfeeriga lennujaama.

Nii see Kosi laager jälle läbi saigi! Kahju on sealt lahkuda! Aga mais 2019 taas tagasi!

Leave a Reply