Laager on selleks korraks läbi.
Mul on puhkus, mille veedan Hiius vanemate juures. Mingil ajal otsustan sealt siiski ära linna tulla, sest mõned tegemata asjad vajavad tegemist.
Ja minu surfamine – ikka veel ootel ja ei midagi! Kahtlused enda suhtes on endiselt väga suured.
Ühel hommikul ärgates tunnen siiski, et nüüd kohe täna võtan selle asja ette ja panen ennast koolitusele kirja või muidu jääbki see tegemata.
Otsustatud, tehtud! Tegelikkus muidugi ei olnud nii lihtne. Otsisin netist võimalikku maili aadressi ja seda leidmata, olin oma tagasihoidlikkuses sunnitud helistama, et ennast kirja panna. Vahel olen ma ääretult arg, kui asi puudutab mind ennast, kuid kuna muud üle ei jäänud, tegin kõne ära. Vastu võttis reibas mehe hääl, kes peale minu tutvustamist küsis, et millal ma tulla saan? Kohe ei olnud enam sobilik, sest õhtu oli käes. Palus järgmisel päeval ühendust võtta, et selgitada, kas on õiged ilmaolud. Peale kõnet kergendus, hirm, eufooria teadmisest, et ma nüüd siis saangi minna, ärevus…
Öö möödus rahutult ja hommiku tunnid ootuses, mis saab? Helistasin ja mulle teatati, et hetkel sajab vihma ja ilm ei ole kõige parem. Lubati peale lõunat tagasi helistada. Igaks juhuks küsiti, kui kaugelt mul on tulla ja kui kiiresti jõuan. Olin kurb ja kahtlev, sest inimestel on tavaliselt kiire ja selles unustatakse tagasi helistada. Olin valmis oma mõtet koolitusele minna juba maha matmas. Lubatud kõne siiski tuli ja selles ka sõnum võimalikult kiiresti kohale minna. Lubasin olla kohal 1h ja 10minutiga.
Hetked ennem teele asumist olid mu elu kiireimad, päfkad, rätik, pusa kotti ja joostes autosse. 140 km tunnis sai sõidetud Roosta poole. Kus see üldse asub? Olin vaid kuulnud, et kuskil Noa – Rootsi kandis. Kõne õele, kes on seal koolis käinud…
Ma ei suuda kirjeldada seda mis toimus mu hinges selle 1h ja 10 minuti jooksul. Igal juhul oli seal kõike – õnne, rõõmu, tahtmist minna, ärevus, hirm, soov tagasi pöörata ja loobuda, jälle rõõm…
…kuid nii ma sinna lõpuks siiki pärale jõudsin…
Mul on puhkus, mille veedan Hiius vanemate juures. Mingil ajal otsustan sealt siiski ära linna tulla, sest mõned tegemata asjad vajavad tegemist.
Ja minu surfamine – ikka veel ootel ja ei midagi! Kahtlused enda suhtes on endiselt väga suured.
Ühel hommikul ärgates tunnen siiski, et nüüd kohe täna võtan selle asja ette ja panen ennast koolitusele kirja või muidu jääbki see tegemata.
Otsustatud, tehtud! Tegelikkus muidugi ei olnud nii lihtne. Otsisin netist võimalikku maili aadressi ja seda leidmata, olin oma tagasihoidlikkuses sunnitud helistama, et ennast kirja panna. Vahel olen ma ääretult arg, kui asi puudutab mind ennast, kuid kuna muud üle ei jäänud, tegin kõne ära. Vastu võttis reibas mehe hääl, kes peale minu tutvustamist küsis, et millal ma tulla saan? Kohe ei olnud enam sobilik, sest õhtu oli käes. Palus järgmisel päeval ühendust võtta, et selgitada, kas on õiged ilmaolud. Peale kõnet kergendus, hirm, eufooria teadmisest, et ma nüüd siis saangi minna, ärevus…
Öö möödus rahutult ja hommiku tunnid ootuses, mis saab? Helistasin ja mulle teatati, et hetkel sajab vihma ja ilm ei ole kõige parem. Lubati peale lõunat tagasi helistada. Igaks juhuks küsiti, kui kaugelt mul on tulla ja kui kiiresti jõuan. Olin kurb ja kahtlev, sest inimestel on tavaliselt kiire ja selles unustatakse tagasi helistada. Olin valmis oma mõtet koolitusele minna juba maha matmas. Lubatud kõne siiski tuli ja selles ka sõnum võimalikult kiiresti kohale minna. Lubasin olla kohal 1h ja 10minutiga.
Hetked ennem teele asumist olid mu elu kiireimad, päfkad, rätik, pusa kotti ja joostes autosse. 140 km tunnis sai sõidetud Roosta poole. Kus see üldse asub? Olin vaid kuulnud, et kuskil Noa – Rootsi kandis. Kõne õele, kes on seal koolis käinud…
Ma ei suuda kirjeldada seda mis toimus mu hinges selle 1h ja 10 minuti jooksul. Igal juhul oli seal kõike – õnne, rõõmu, tahtmist minna, ärevus, hirm, soov tagasi pöörata ja loobuda, jälle rõõm…
…kuid nii ma sinna lõpuks siiki pärale jõudsin…