Ma olen alati püüdnud hoida oma jalgu, et nendega midagi ei juhtuks, sest muidu oleks ju surfihooaeg tuksis. Ja nüüd olen ma saanud hakkama millegiga, mis tähendab täielikku vabastust füüsilistest toimingutest. Surfamisest pole mõtet isegi rääkida, see on juba kõrgema kvalifikatsiooniga tegevus.
Ühesõnaga, ma kukkusin 04 juulil purjetades ja kuigi alguses tundus, et ei olnudki nii hull, no kümneks minutiks ikka viskas hinge kinni, siis nüüdseks võin öelda, et ka veidi rohkema trepist käimisega võtab valu jalad alt. Ehk siis üks ütlemata korralik selja vigastus, mis peale igakordset füüsilist tegevust sunnib tundideks lamama.
Jaa, muidugi ma käisin katsetamas, kas ma ikka saan surfata või purjetada. Ja loomuiikult ma siis sain, aga tagajärgedest ma ei räägi. Nüüdseks on tehtud kaks röntgenit ja näritud valuvaigisteid, mis tapavad heal juhul hobuse ka ära. Ja nüüd ma siis vegeteerin ja kirun ennast maapõhja oma enese lolluse pärast. Aga kokkuvõtvalt võib vist öelda, hea, et ma ellu jäin ja hea, et ma siiski kuidagi jalgel püsin.
Surfihooaeg on selleks aastaks unustatud teema ja purjetamisega pean ka piiri pidama. Pole vist vaja mainida, kuidas see tegevusetus emotsioonidele mõjub.
Õnneks on mul mu õpilased, keda ma tasa ja targu ikka koolitan, seda korda küll ainult kaldal või madalas vees.