Andrus ütleb mulle ikka, et oleks väga imelik, kui ma esimese asjana reisilt tagasi tulles juba uue poole vaatama ei hakkaks ja nii läks ka seekord. Mais reisilt naastes tahtsin ma kohe tagasi. Süda kohe kutsub sinna ja olgem ausad, kui kõik ei oleks seal nii luks nagu seal on, siis ma ju sinna ei läheks. Seda enam, et vean oma sõbrad, tuttavad ka kaasa. Seekord siis september ja 17 liikmeline sõpruskond. Inimesed, kes on otsustanud kaasa tulla, on täiesti fantastilised ja ma siiralt usun, et paljuski tänu nendele on need mõnusad rändamised just täpselt nii toredad, kui nad on. Alati on midagi särtsakat ja eriti meeldejäävat, aga nendest teavad need, kes kohal käinud.
Mina ei saa seekord kohe kuidagi kiidelda, et ma käisin surfireisil, sest mu ainuke surf, tervelt 10 päeva jooksul, oli kokku 2,5 h. Lisaks natuke matkamist ja supitamist. Siiski tuleb tõdeda, et ma nautisin natuke seda sandiks olemist ka, sest nii hea oli ainult viibata, kui juba olid laud ja sobiv puri kaldal. Sama moodi said need ise klubisse tagasi ka. No eks ma natike tarisin neid ise ka, aga enamus ajast ikkagi klubi poisid aitasid. No see tassimine oli tegelikult kõige vaevarikkam tegevus, sest kui juba vees olid ja kaldaltstart tehtud, siis läks kõik juba iseenesest.
Sellel korral ei olnud tuulevana väga lahke, kuid õnneks mitte ka nii kade, et üldse ei oleks saanud sõita. Kahel esimesel päeval oli tõeline tuulevaikus ja meie, kes me olime kõik kanakarva, asetasime oma ninnud päikese poole, et võtta vastu see pimestav päikesevalgus. Kohe väga mõnus oli nautida palavust ja vannisooja merevett. Järgnevad päevad olid tuule poolest veidi paremuse poole ja merel käidi suure varustusega. Enam nad seal klubis ei vaata imelikult, kui keegi tahab 9m2 purje sõitmiseks. Pigem nad imetlevad, et eestlased on nii tublid ja püüavad võtta tuulest seda maksimumi. No eks meile kõigile meeldiks sõita väiksemate asjadega, aga no mis sa ära teed, kui tuult nii palju pole. Mina lasin lõbusalt need vaikse tuule ilmad mööda, sest ei pidanud mõistlikuks minna suure purjega jalga koormama. Õnneks hoidsid Andrus ja Cerly meie lippu kõrgel. Algajad surfarid olid samuti ülitublid ja suhtumine, kui on surfama tuldud, tuleb surfata, jäi meeldivalt kõlama. Ühel päeval hakkas kohe päris ilusti puhuma, aga seekord lõuna suunalt, mis tähendab selles lahes päris kenasid laineid ja kalda all korralikku pesumasinat. Otsustasin siiski mineku kasuks ja ma ei kahetse, sest vaatamata lainetele, sain ma hiiglama mõnusad 1,5h surfata. Kus juures tuleb uhkusega tõdeda, et ma sain selle lainega kõik tackid tehtud, v. a kaks korda, kui puri käest libises. Ja mis minu jaoks veel parem oli, ma läksin sama kuivalt kaldale tagasi, kui ma sealt olin tulnud. Ei kordagi vette plärtsatamist. No jah, tehtud, aga mis hinnaga? Ülejäänud päeva oleksin heameelega karkudele panustanud. No neid muidugi kaasas ei olnud ja ajasin Andruse seljaga läbi.
Järgmisel päeval oli meil au teha tutvust isegi sellise päevaga, kus vees käis ainult Andrus, kuna laine ja möll olid sellised, mida ma seal varem ei olnud näinud. Põnev oli, kui tuul klubil klaasist pakettseina sisse surus ja muidu tavapäraselt liivased teed lihtsalt jõgedena voolasid. Väga äge ja teistmoodi ilm. Ja siis tulid jälle rahulikud vaikse tuule päevad, kus surfati suurte asjadega.
Üldiselt võib reisiga rahule jääda. Sai surfata, sai sooja vett, nautida mõnusat Kreeka sööki, kihutada rolleriga, päikest võtta, nautida surfiklubi pidusid ja tutvuda paljude uute inimestega mujalt maailmast. Ja kõige tähtsamaks pean ma seda, et me kõik elame päris kaua, sest seal naerdud naer kajab siiani kõrvades. Meil oli tõeliselt lõbus!
Kosil on nii hea, nii kodune ja me oleme seal alati väga oodatud! Muuseas- KEVADEL ME LÄHEME JÄLLE!
Kui tahad teada, mis koht see selline on, siis vaata siia
Kes tunneb huvi või tahab ka kaasa tulla, see võtab minuga ühendust! 🙂